Selle raamatu lugemiseks võib otsida igasuguseid põhjuseid. Olgu või lihtsalt ajaviiteks. Mina aga olen seda raamatut korduvalt lugenud eelkõige muusika pärast selles raamatus. Raamatus muidugi on muudki, õige pisut muud ka, aga kogu elu, kõik tunded, intriigid, kaabaklus, suuremeelsus, seksivärk jnejne on esitletud nii, et olulisim on ikkagi muusika.
Raamat kuulub Jilly Cooperi Rutshire’i Kroonikatesse (Rutshire Chronicles), selles sarjas on kokku 10 raamatut, eesti keelde tõlgitud on: „Ratsanikud“, „Rivaalid“, „Polo: 1.osa“, “Polo: 2.osa” ja „Appassionata“.
Raamatu pealkiri „Appassionata“ (Beethovenil on samanimeline klaverisonaat) ja kaanepilt (viiuliga naine) teevad täiesti raudpoltkindlalt selgeks, et raamatus on oluline koht muusikal. See on naljakas ja paeluv pilguheit sümfooniaorkestri ellu. Raamatu peategelane on seksikas, särav ja jumaldatud juudi päritolu viiuldaja Abigail Rosen, keda kutsuti L’Appassionataks. Pärast enesetapukatset ei saa ta enam jätkata karjääri viiuldajana ning otsustab saavutada tunnustuse dirigendina.
Raamatut lugedes ja blogipostituse jaoks taustinfot otsides jäi otsingumootorisse ja hakkas silma see artikkel: My Music: Jilly Cooper. (Klassikalise muusika ajakiri on teinud pika ja põhjaliku artikli ajaviite-naistekate autoriga!!!)
Jilly Cooper räägib artiklis, kuidas muusika on tema jaoks, juba lapseeast peale olnud oluline osa elust, selle taustsüsteem: tema isa mängis viiulit ja klaverit, ema mängis samuti klaverit. Jilly Cooper on veendunud, et lastel peab olema mingisugunegi kokkupuude muusikaga, sõltub muidugi andekusest jmt.
Muide, Jilly Cooper on seda raamatut nimetanud oma „Sex and Chopin“ raamatuks. Kusjuures – kui ingliskeelset raamatut uurida, siis kaanel tundub olevat pigem tšello kui viiul… (aga tšello ju ongi palju seksikam pill, eksole).
Raamatut avades on esimestel lehtedel kenasti ära toodud Rutminsteri sümfooniaorkestri pilt-skeem: mis pillid ja kuidas on paigutatud ja kes neid mängivad. Väga tänuväärselt on järgmistele lehekülgedele mahutatud kogu raamatu tegelaskond, nii inimesed kui ka loomad. Osa seltskonnast on läbi käinud ka varasematest Rutshire’i sarja raamatutest ja Jilly Cooper annab raamatus piisavalt vihjeid selleks, et aru saada, mis on toimunud varem.
Raamatus on ka mitmeid kasse ning muusikutel ongi vist kombeks panna oma kassidele lemmikheliloojate nimed: Šostakovitš (Šost) on Sir Rodney Macintoshi (dirigent ja orkestri kunstiline juht) kass ning Sibelius ja Skrjabin on Abby kassipojad. Kass Šosti silitamise ajal tundis Abby esimest korda, et ta läbilõigatud veenidega käe tundlikkus on taastumas.
Igatahes on Abigail (Abby) Rosen, hüüdnimega Appassionata, Rutshire’i sarjas uus tegelane.
Ta on üks maailma parimaid viiuldajaid ja kõige kuumem nimi klassikalises muusikas. (lk 35)
Abby oli hea dirigent, aga tema süda võitles pidevalt tema mõistusega, nagu rabeleks luik mööda maad mingi eesmärgi poole. Aga viiulit mängides ta lendas, kogu südamest, täiesti pühendunult, niisama lummatult nagu nümfid seinal. (lk 612)
Brahmsi viiulikontserdist, ühest romantismiajastu kuulsaimast selle žanri teosest see lugu algas:
„Abbyle näis alati, et kontserdi viimased viimased hetked olid kõige kurvemad, sest tundus, nagu oleks Ungari mustlanna mäest alla jooksnud, jalad, kirju seelik, kõrvarõngad ja tumedad kiharad hoogsalt liikumas, kuid siis järsku oleks ta nagu kellavärgiga nukk kokku kukkunud, kui terve orkestri helid vaibusid ja lõtvusid kahe viimase takti ajal enne kolme mürisevat lõppakordi.“ (lk 73)
Igatahes – kui on viitsimist lugeda 750 lk raamatut koos sinna juurde muusika kuulamisega (see muidugi pole vältimatult vajalik, kuid raamat muusikast-muusikutest lausa nõuab seda!), siis on elamust ja mõtlemist ning headele-tublidele tegelastele kaasaelamist ja kaasatundmist piisavalt.
Oli tore kohtumine.
Suur tänu, Maestro!
***
Ilmunud: Varrak, 2001
Tõlkinud Krista Kaer ja Kaisa Kaer
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ester Liinak
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik