Inglise kirjanik Daphne du Maurier on Eesti lugejale võib-olla tuttavaks saanud romaanidega „Rebecca“ ja „Rachel, mu piin“. Sel aastal ilmus esmakordselt eestikeelsena romaan „Jamaica võõrastemaja“, mis stiililt sarnaneb kahe eelnevalt mainituga.
Peategelaseks on noor neiu Mary Yellan, kes olude sunnil peab kolima oma tädi juurde Jamaica võõrastemajja. Kohale jõudes selgub aga, et võõrastemaja on kohalike poolt kardetud paik ning tädimees Joss Merlyni tegemised küllaltki valgustkartvad.
Autor oskab lugejale andekalt ette manada trööstitud Cornwalli lagedad nõmmed, kus pidevalt puhub kas külm tuul või sajab tihedat vihma. Võõrastemaja pimedad turbasuitsu täis toad ning kääksuvad trepiastmed lisavad loole kurbust ja lootusetust. Romaani nii-öelda valgustavaks elemendiks võib pidada peategelast Mary Yellanit. Ta on südikas ning küllaltki kartmatu. Ehkki neiul tuleb ette hirmutavaid momente, mil tundub, et väljapääsu antud olukorrast ei ole, leiab ta endas enamasti siiski tahtmise edasi minna. Romaan on feministlik, näitamaks naiste rasket minevikku, kus eelkõige pidi alluma meesoost lähedasele – abikaasale, isale või sugulasele. Lõpplahendus oli ootamatu ja tekitas küsimusi. Loodetavasti on peategelasel õnnelik tulevik.
Praegustes pimedates sügisõhtutes igati mõnus lugemine.
Kes tahab aga reisida kirjanduses mainitud sihtkohtadesse, siis Jamaica võõrastemaja on täitsa reaalselt eksisteeriv ööbimiskoht. Õnneks on tegemist külastajatele avatud võõrastemajaga, kus toad pole nii pimedad ning pimeduse varjus ei tehta kahtlaseid tehinguid. Link võõrastemaja kodulehele: https://www.jamaicainn.co.uk/
***
Ilmunud: Varrak, 2019
Tõlkinud: Riina Jesmin
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Maria-Kristiina Pert
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja