“Ellu jääda” on faktidel põhinev jutustus ühe noore naise Põhja-Koreast põgenemisest. Park Yeonmi (koreapäraselt öeldakse perekonnanimi esimesena, seejärel eesnimi) on kirja pannud oma meenutused raskest ja ohtlikkust teekonnast vabaduseni.
Nälg, janu, hirm, teiste kahtlustamine ja pidev kontroll iseloomustavad totalitaarset režiimi, mis valitseb Põhja-Korea elanike elu. Yeonmi sündis Hyesanis, mis asub üsna lähedal Hiina piirile. Lapsepõlves õpetas talle ema, et isegi üksi olles kuulevad linnud ja hiired ta sosinat (mis on sarnane eestlaste väljendile, et isegi seintel on kõrvad). Põhja-Koreas sündinud või juba mitmendat põlvkonda elavad perekonnad on kohustatud oma riigi ees ülesandeid täitma ja isikukultust järgima. Reeglitest kõrvale kaldumise korral karistatakse tervet suguvõsa ja teisi inimesi, kes on nendega suhelnud või läbi käinud. Inimeste kadumine või nende töölaagrisse saatmine tähendab enamjaolt igaveseks kontakti kaotamist või halvemal juhul surma.
Yeonmi on seda kõike oma silmadega pealt näinud ja sellega üles kasvanud. Koos oma emaga õnnestub tal Hiinasse põgeneda, seda tänu enda sugulussidemete ja vanuse kohta valetades. Tema õde Eunmi on juba varasemalt Hiinasse põgenenud ning üheskoos emaga ja üksikute abivalmis inimestega (kellest osad ootavad vastu teatud teeneid) asutakse üksteist otsima.
***
Ilmunud: Sinisukk, 2018
Tõlkinud: Karin Suursalu
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Birgit Kirsipuu
Sääse raamatukogu
Lugesin hiljuti selle raamatu läbi. Yeonmi lugu on tegelikult niivõrd õudne, aga kirjeldav ja väheste emotsioonidega edasiantud, millest on aimata, et loo autor ei ole siiani või vähemalt selle kirja panemise ajaks siiski täpselt teadvustanud, et see kõik juhtus tema endaga. Põhja-Korea mõtlemisõpetus ja trauma jätab teatava mõtlemisviisi inimesele väga kauaks ajaks. On ilmne, et Yeonmi suudab kritiseerida Hiinat ja tuletada, millest tulevad põgenike jaoks probleemid ning käia välja väga lihtsa lahenduse ning suudab ka seletada, miks sellist lahendust ei kasutata (põgenikud peavad end Hiinas illegaalselt varjama, sest muidu annab Hiina nad Pyongyangile välja, kuna soovib Põhja-Koreaga häid sidemeid, samas Lõuna-Korea aitab põgenikel saada dokumendid). Ent autori mõtteist paistab suutmatus nt kritiseerida USA-d või kasvõi priiskavat elulisi, kus veel kõlblikuid asju visatakse täiesti mõtlematult minema. Yeonmi on ka ise sattunud kriitikalaviini alla, kuna tema jutt ja kirjeldus põgenemisest on mitmes erinevas saates muutunud. Samas, käesolevas raamatus tunnistab ta ka ise, et Lõuna-Korea meelelahutuslik saade püüdis luua temast rikkuri kuvandit, mida ta kahtlemata polnud. Samas oli ka temal raske uskuda teiste põgenike lugusid, kes tegelesid lapsena kerjamisega.
Yeonmi Parki põgenemine avab veel ühe häiriva aspekti- mees- ja naispõgenike lood on sageli täiesti erinevad ning kahjuks elavad naispõgenikud läbi kirjeldamatuid õudusi ja seksuaalvägivalda, mille tulemusel ei pruugi neil tervetest inimsuhetest normaalset ettekujutust mitte kunagi tekkida. See kajastub ka Yeonmi teatavas andeksandmises ja heasoovlikkuses oma röövija ja vägistaja vastu, kes temalt vabandust palus ja päästis tema isa. Inimeste keerulisus avaldub justnimelt sellises meeste ja naiste vahelises suhtluses, kus meie jaoks normaalsed piirid enam ei kehti. Meil on sellest raske aru saada, kuid me pole enamik elanud ka maailmas, kus suurim soov elus on süüa terve ämbritäis leiba või viis muna.