Romaan on kirjutatud hästi! Kaks hiina poisikest-rahvavaenlast (nende vanemad on arstid, sellepärast) saadetakse hiina mägikülla ümberkasvamisele. Noh, seal nad näevad vett ja vilet agressiivse kommunismi tingimustes. Muidugi on siin rikkalikult autobiograafilist materjali, ilma selleta niisugust elavust ja pildirikkust ei saavuta. Lääne kirjandus on sel ajal üldse keelatud ning sellest on kujunenud omamoodi ohtlik valuuta. Tõtt-öelda selle koha peal, kus autori poolest peaks olema kultuuride sild, on just nimelt kuristik, sest meile jääb ikkagi arusaamatuks, kuidas saavad hiinlased mingist Balzacist niiviisi pöördesse minna, et kirjutavad seda riietusesemete voodrile salaja ümber – armas aeg, see on ju kohustuslik kirjandus! Hiina kirjandus on palju huvitavam! Aga nende jaoks on see Lääne kirjandus pöörane eksootika ja tõeline tunnete möll. See avab neile uue maailma! Nii et niisugune ootamatu vaatenurk kirjandusele.
Nagu öeldud, autor on äärmiselt tugev vedur oma loole ja suudab lugejale kohati ootamatult ülilähedale astuda (naispeategelase väike monoloog on väga efektne), minule isiklikult jäi romaani lõpupostulaat pisut kunstlikuks, seal oleks võinud olla midagi veidi udusemat, aga kuni päris viimase lõpuni oli kõik suurepärane.
Hea on see, et saab tuttavaks hiinlastega. Nad on täitsa vahvad ja nendega on tore tutvuda. Neil esineb küll maitsenõrkusi, aga pidevate ühiskondlike hädade ja vintsutuste tõttu suhtuvad nad asjadesse enamasti väga kainelt.
***
Ilmunud: Olion, 2006
Tõlkinud: Kaja Riesen
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Maiu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik