Pealkiri eeldaks, et saame kunagise riigijuhi eraellu piiluda, aga ei … „Brežnevi lapsed“ koosneb kolmest eraldi võetavast, kuid mingil lõdval moel seotud loost. Neljas jutustus on pigem muinasjutt täiskasvanutele. Autor Sana Valiulina on nimetanud kogu lugu romaaniks.
Kui kogu romaani kokku võtta, siis võiks olla ühisnimetajaks „ärevus“.
„Must kapten“ on noore tüdruku vaade Ruha külas toimuvale. Kohtuvad erinevad maailmad: Venemaalt puhkama tulnud intellektuaalid, kohalikud mitte-eestlased ja põliselanikest eestlased. Aeg, mil Levi Straussi teksased kellegi jalas on sündmus. Musta kapteni maja, mida on ehitatud 15 aastat, elab üle “laevahukku”. Eesmärk saavutatud – välismaine vetsupott on olemas, aga edasi? Enamiku tegelaste mõtteid ja tegusid arvestades kuluks neile psühhiaatri abi ära. Keegi on hukutavalt ilus, keegi õnnetult ebardlik. Maja, mis tundub väljasolijaile aardeid peitva lossina, mõjub seal elavatele inimestele karistusena. Aga mis on musta kapteni maja saladuseks oleva paki sisu, me teada ei saagi. Ärevus jääb.
„Õrn süda“ vaatab vene õppekeelega eliitkooli õpilaste hingeellu. Keskne kuju on Vera (koos temaga tulevad mängu jälle teksapüksid!), kes on saatuslik mitme nooruki jaoks. Tarkpea peab tüdrukut kõige täiuslikumaks matemaatiliseks valemiks. Südametemurdja Jura jaoks on tüdruk lummav, kui olulisemaks saab soov olla pätikamba liidri poolt soositud. Vaikse näriva pingega liigub lugu kurva, kohati vastiku lõpuni.
Kolmandas jutustuses „Enne päikeseloojangut“ toimub kõik oluline ära üsna alguses. Ja edasi meenutab juba lahkunud Andrei hing, mis üldse sellise fataalse lõpuni viis. Natuke näeb ta ka tulevikku, aga sealgi pole midagi ilusat … Lugu võib pidada konspektiks äriajamisest 90ndate moodi – selline ülevaatlik ja mõjub usutavalt. Vahepealne unenäolisus muutub mingil hetkel tüütuks.
Neljandas raamatus „Suur Ehitusmeister ja Raamatupidaja“ mängib autor mõistukõnelisusega. Me võime vaid oletada, kellele (millises riigis) on ta neid tegelasi konstrueerides mõelnud. Kahjuks ei lõppe see muinasjutt õnnelikult. Või siiski, sest Raamatupidaja näeb enne surma seda, mida ta nii väga on näha lootnud. Ja hea, et ta ei saagi teada Suure Ehitusmeistri tegelikust kahepalgelisusest. Ärevust on selles loos vähem kui teistes ning kogu oma absurdsuses on kohati isegi naljakas.
Romaani taustategijateks võib pidada emasid. Kõik nad jumaldavad oma poegi: üks kutsub oma last kullakeseks, teine ütleb: “Minu maailma kuningas“. Kolmas ei suuda poega mõista ja hoopis kardab teda. Mõni näeb vaid seda, mida näha tahab ja on valmis oma pragmaatilisuses poja tulevase heaolu nimel teistest „üle sõitma“.
Muide, Ruha küla, millest räägib romaani esimene osa, mainitakse kõigis ülejäänud lugudes, kasvõi korra. Näib olevat kellegi jaoks ilus helesinine unistustemaa. Kolmes loos on nii muuseas nimetatud ka Ljolikut/Brežnevit. See on nukker pilguheit eestivenelaste omaaegsesse ellu.
Suvitajad armastasid Ruhat ning tundsid end siin nagu kodus. Ruha oli ju nende isiklik tasku-Euroopa, kus neile oli pealegi kõik arusaadav, sest Ruha elanikud olid õppinud rääkima nende keelt. Selles kultuurses ja puhtas õdusate majakeste ja ilustae teedega Euroopas puhkasid suvitajad mahajäetusest ja mõttetusest, mis täitis üha enam nende hiiglasliku maa avarusi. Selles õhus, mis oli täidetud mere, mändide ja Euroopa vabaduse jäänukitega, ärkasid nad taas elule, seepärast lõkerdasid nad lakkamatult, vaidlesid, pidasid, lõputuid vestlusi, kritiseerisid nõukogude võimu, matkisid kuulsat bardi ja lagistasid taas täiest kõrist naerda.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2018
Tõlkinud: Erle Nõmm
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Riina Pohlak
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja