Tegemist on kaasahaarava ja väga mitmekihilise romaaniga. Müsteerium visatakse õhku juba esimestel lehekülgedel, kus üks kunstiuurija avab lugejale salapäraseid asjaolusid oma uurimuslikust kirjutisest pealkirjaga „Lõõmav maailm”. Esiteks huvitab teda ameerika päritolu naiskunstniku Harriet Burdeni ohtlike identiteedimängude taga olev tegelik isik. Teiseks suhtleb ta kunstniku erinevate lähedaste ja tuttavatega ning saab nende kaudu naise elust parajalt värvika, ent vastuolulise pildi. Oma raamatu ehitabki ta üles intervjuudest ja meenutustest Burdeni kohta ning naise päeviku sissekannetest.
Harriet Burden (hüüdnimega Harry) on intellektuaalne ning ääretult keerulise sisemaailmaga kunstnik. Olles valdavalt ümbritsetud New York’i meeskunstnike edust ning tundes ennast alaväärsena, loob ta salapärase projekti, kus avaldab oma töid ainult meeskunstnike kaudu. Eelnevalt reklaamib ta väljavalitud meestele oma ideed kui mängu ning ei paljasta tegelikku eesmärki. Nõndanimetatud projekti jõuab ta läbi viia kolme mehega, kes on täiesti erinevad, osutudes naiivsest diletandist ohtliku psühhopaadini.
Raamatut lugedes kerkivad esile igasugused küsimused ning ennekõike just maskide ja rollide kandmise kohta. Kus on maski ja tegeliku mina piir? Kas päriselus on sellel niivõrd lihtne vahet teha? Kui palju ma tegelikult hooman, mis on päris ja kas see on üldse oluline? Ja sääraseid küsimusi tuleb aina juurde kui varrukast.
Raamatut on eesti kriitikas nimetatud „mõttetult vahuliseks kaleidoskoobiks” (Maarin Mürk. “Mis juhtus Harriet Burdeniga?”). Tõepoolest võib see romaan niiviisi mõjuda, sest kõike on liiga palju ja miski ei asetu kindlale pinnale. Näiteks ei saa Harrieti välimusest kuigi selget pilti, sest iga tegelane näeb teda omamoodi. Tema targutav ja kinnisideeline tegelaskuju võib kohati isegi närvidele käia. Samuti on raske selles raamatus feminismi teemal ühest seisukohta või hinnangut leida, kuigi see torkab pidevalt silma ja tekitab samuti küsimusi. Hustvedt on ise ühes oma intervjuus öelnud: „Arusaam, et mu raamatud on võitleva feminismi näide, on naiivne.” (Urve Eslase intervjuu Siri Hustvedtiga. “Ka kirjandus on julgeolek”).
Mulle see raamat väga meeldis, sest see oli vaheldusrikas segu põnevusest, intrigeerivatest ja keeruka psühholoogiaga karakteritest ning mõtlemapanevast mängulisusest. Harrieti kummalised taiesed ja installatsioonid, mida on teoses üksipulgi kirjeldatud, annavad romaanile enamgi sügavust juurde ning tekitavad soovi neid ise näha ja kogeda.
***
Ilmunud: Varrak, 2018
Tõlkinud: Krista Nurm
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Siret Remma
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja