Muhe kiire lugemine, lühikesed mõnusad peatükid – bussisõidu ajal näiteks hea lugeda. Omajagu oli selliseid kohti, kus sai naeru turtsuda; oli selliseid kohti, kus leidsid kohe oma tutvusringkonnast inimese, kellest täpselt räägitigi; oli selliseid kohti, kus mõtlesid – päriselt ka? Aga eks ta vast nii mõeldud ongi.
Raamatu lõpus saab teha ka testi, kus siis selgub, kui „eestlane“ oled. Kas „Tõde ja õigus“ ning „Kalevipoeg“ on loetud? Eurovisiooni vaatad? Värsket lehmapiima jood? Armastad filme tsiteerida? Jaaniööl pidutsed? Majoneesi vohmid? Ja nii edasi.
Eks igaüks leiab raamatus natuke ennast ja saab arutleda, kuidas mingi punkt temaga sobib/ei sobi. Sarnaselt Mihkel Rauale imestan, miks ometi matustel pilte tehakse … Sellest, et marutõbise koera hammustuse ravib mesi, kus leotatud jaaniussi, pole kuulnudki. Kui ma mune värviks, siis teeksin seda justnimelt sibulakoortega, sest mu vanaema tegi ka alati nii.
Kas see kajastab keskmist eestlast, ma ei tea. Aga midagi igaühe kohta meist läheb päris kindlasti täppi. Ja samas midagi kohe üldse ei lähe ka.
***
Negatiivse arvamuse väljendamiseks on eestlase sõnavaras tohutult väljendeid: ilge, kohutav, rõve, labane, katastroofiline, keskpärane, maitsetu, räbal, sant, närune, täbar, pekkis, pees, nõme, lame, sitt, väga sitt ja täiega sitt. Mõni asi võib olla ka ebameeldiv, välditav, laiduväärne, hukkamõistu vääriv, taunitav, näotu, kõlbmatu, tüütu, sekeldusterohke, ebamugav või tülikas. Kui eestlasel on vaja nina vingu tõmmata, siis sõnade taha see ei jää.
Positiivse arvamusega on lood mõnevõrra keerulisemad. Nimelt tuleb selle avaldamist haruharva ette ja kui tulebki, muutub eestlaste leksika jahmatavalt piiratuks. Eestlasel on millegi kiitmiseks vaid üks sõna: normaalne.
(Lk 117-118)
***
Ilmunud. Rahva Raamat, 2017
Pildid joonistanud: Alvar Jaakson
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Sille Ross
Pääsküla raamatukogu juhataja