Hedda Peet „Pärnu maiasmokad, ehk, preili Ponks ja papa Snaps maiustamas“

Üks vahva raamat, kus siis nagu pealkirigi ütleb, uurivad preili Ponks ja papa Snaps kõikvõimalike maiustuste ja jookide ajalugu (kes millega maiustab). Seda peamiselt Pärnumaal, kuid põigatakse ka mujale.


Maiustustest rääkides, tulevad mulle kohe esmalt meelde vanaema toas olnud kommikarbid, kuhu vanaema oli kommi- ja šokolaadipabereid kogunud. Milline imeline piltide maailm see oli! Ja vanu pilte ja etikette on selleski raamatus küllaga.


Maiustustega raamat algabki. Kompvekivabrikuid oli enne 1940ndat Eestis palju ja nii ka Pärnus ja Pärnumaal (Progress, Diviinia, Astor, Union, Renomee jt). Ja ooooo, need kommide nimed – Flirt, Armujoovastus, Esimene musu … Või Pätt, Sarviste, Siidivennad … Oli muidugi ka ontlikke nimedega komme, mida siis lapsed põske said pista – Õnneseen, Sõbrake, Seenemikk jne. Nõukogude ajal Pärnus komme ei tehtud – kogu kommikraam tuli Kalevist ja suurest Nõukogude Liidust. Maiustustest rääkides mainitakse ära ka Põltsamaal toodetud tuubis Kosmos ja marmelaad. Maiustuste juures ei saa mööda ka martsipanist, jäätisest, vahvlitest ja kookidest. Neist kõigist on ka pisut juttu.


„Tehti ka reisiteemaliste paberitega maiust. Reisimine ja turism olid uudsed ja moekad asjad, noobel oli lutsutada auriku ja auruveduri pildiga ponkse“ (Lk 37).


No ja kui preili Ponks on rohkem magusasõber, siis papa Snaps uurib kõikvõimalike jookide kohta, millega maiustada – veinid, siidrid, kaljad, õlled, limonaadid … Siit leidsin huvitava fakti – Tori Jõesuu siidri- ja veinitalu pudelite etiketid on kujundanud Marge Nelk, kelle illustreeritud raamatud mind alati vaimustusest ahhetama panevad (viimatine elamus oli alles hiljuti loetud Mehis Heinsaare „Unistuste tappev kasvamine“ (olemas ka e-raamatukogus ELLU), kus Marge Nelgi pildid sees).


Nii et tore ja pildirohke raamat, soovitan kõikidele magusasõpradele, hea joogi armastajatele, ajaloohuvilistele, pärnumaalastele – aga ka kõigile teistele!


Esimese vabariigi ajal osteti limonaadi vahel linnalastele, maalapsed ei teadnud sellest tihti aga midagi. Häädemeestel elanud Leida mäletab, et kevadeti joodi kasemahla ja sellest piisas. Olustvere Maire aga mäletab, kuidas koolimajas toimuva peo tarbeks toodi Suure-Jaani limonaadivabrikust kastitäied kihisevat jooki! See oli väga külm, gaasi täis ja õudne, aga tuli ära proovida! Sama koledad mälestused on tüdrukul ka martsipaniga, sest ta ei saanud aru, miks seda „seepi“ sööma peab. (Lk 135)


***

Ilmunud: H.Peet, 2017

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Sille Ross
Pääsküla raamatukogu juhataja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga