Aldous Huxley raamatut „Hea uus ilm“ peetakse üheks kahekümnenda sajandi kõige silmapaistvamaks romaaniks, mis püsib jätkuvalt kirjanduse edetabelites. Prantsuse ajaleht Le Monde valis selle 1999. aastal sajandi 100 parima raamatu hulka.
Mihkel Mutt soovitab: “Üks kahest tähtsaimast antiutoopiast. Kui vahepeal tundus, et rohkem läheb täide Orwelli „1984“, siis praegu on selge, et maailm muutubki „heaks uueks ilmaks“. 1930-ndate keskpaiku kirjutatud teose prohvetlikkus on hämmatav. Tarbimisemaania, globalism, negatiivsete emotsioonide vältimine iga hinna eest, noorusekultus, elamine hetkes ja sotsiaalse mälu põlustamine ning palju muud on ju meile igapäevaselt tuttavad. Väga õpetlik lugemine.”
„Hea uus ilm“ ESTERis (2022); „Hea uus ilm“ ESTERis (2008); „Hea uus ilm“ ESTERis (2018)
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Kui utoopia, siis eelistan kirjanduslikult siiski Orwelli klassikalist “1984”, kuid hea lüke oli sellesse nimekirja lisada Huxley. Tänapäeva popkultuurist saaks tuua paralleeli seriaaliga “Black Mirror”. Ajupestud inimesed sunnitud tarbimiskultuuri võrku, apaatsuse kasv. Kahtlemata on ses teoses mõtteainet ka tänases kontekstis.
Mulle meeldis see raamat. See on kirjutatud kaua aega tagasi, kuid sellel on palju paralleele meie kaasaegse reaalsusega. Konsumerismi käsitlevad lõigud tekitasid minus palju vastukaja. See on meie ühiskonna suur problem, massilist tarbimist isegi reklaamitakse. Huvitav, kas me jõuame mitme aastakümne pärast hämarasse düstoopilise maailma.
Umbes 90 aastat tagasi ilmunud düstoopia tundub tänasel päeval pisut ajast ja arust. Liiga otseütlev minu jaoks.
Aga jätkuvalt mõjus.
Mõjuvalt võigas kirjeldus n.ö inimeste kloonimisest.
Süžee arendus muutus tüütuks.
Visionääri puhul ei ole mõtet arutada mitu aastat tagasi see kirjutatud on. See on antropoloogiline analüüs ja ennustus, täiesti veenev ja kehtiv. Ei ole kuskilt näha, et maailma sinnapoole teel ei ole.
Huvitav stiil. Kui kohati tundus nagu läheks mõttejärg käest, edenes lugemine kokkuvõttes siiski kiirelt ja raamat oli pigem kergelt loetav. Teema ise on olnud ajakohane ja huvitav ilmselt erinevatel aastakümnetel. Tõesti, ootuspäraselt palju oli kirjeldatavas ehmatavat äratundmist võrdluses tänapäevaga. Raamatut võikski lugeda eeskätt seetõttu, et sügavamalt inimeseks olemise ja sellega kaasnevate valikute ja piirangute üle järele mõelda.
Huvitav lugemine, ise ootasin sarnasust Orwelli teosega 1984. Olid kohati sarnased. Huxley raamat aga jäi minu jaoks karakteri arendamisel üsna nõrgaks. Aga sellegipoolest huvitav lugemine ja palju paralleele tänapäevaga. Tarbijaühiskond ja elamine justkui orav rattas, hetkekski peatumata ja mõtlemata omi mõtteid.
Soovitan lugeda. Oma žanri pärl ja klassika. Kirjaniku loodud maailm pakub põnevat mõtteainet ning teeb lugeja mõtted valla, st. aitab arendada omi mõtteid edasi. Kohati hakkas kõhe, sest sain tänapäeva maailmaga paralleele tuua.
Ma üldiselt loen teist tüüpi raamatuid, kuid võtsin selle soovituse põhjal. Ei kahetse tegu.
Raamat on huvitav hüpoteetiline pilguheit maailma, kust on jõuga välja võetud kannatused ja raskused ja mis tõestab, et selline elu ei ole tähenduslik. Raamat pani mõtlema selle peale, et mis tegelikult teeb inimese õnnelikuks.
Aldous Huxley “Hea uus ilm”
Raamatu pealkiri on võetud William Shakespeare’i näidendist “Torm”:
Oo imet! Kauneid olendeid kui palju!
Kui ilus inimkond on! Hea uus ilm,
kus niisugune rahvas peal!
See maailm on düstoopia. Inimesed elavad stabiilses, aga kontrollitud ühiskonnas. Kõik on õnnelikud. PEAVAD olema õnnelikud. Kas aga sellises sunduses elamine teeb õnnelikuks? Päriselt, tegelikult? On see midagi… Igatahes korra vaid tuleks seda raamatut lugeda, rahulikult ja aegamööda. Absurdne ja pisut hirmus maailm koorub raamatust.
Lugesin seda raamatut paar aastat tagasi, seetõttu on detailid ununenud, kuid meeles on mälupildid inimeste masstootmisest, embrüodest pudelites, tarbimisühiskonnast, kannatustevabast igapäevaelust ja võlutabletist, mis päästab kiiresti eluvaevadest. Mõtlesin lugedes, et huvitav, kui kaua ja kui kaugele elu sellises maailmas võiks areneda ja kesta.
Teose tegevustiku lugemine kaasajal sellise utoopia vallas teemaga ei köitnud kogu teose tegelaskonnaga.
Tegelaskuju Metslase valikud utoopilise hullumeelsuse, elu ja lõpuks surma vahel tekitas pigem negatiivse hoiaku kogu teose ja selle temaatika üle.
Kas ideaalne maailm on võimalik? Mis on ideaalse maailma hind ja kas ta siis ikkagi on ideaalne? Või on hoopis meile tuntud maailm ideaalne? Huvitav mõtisklus nende pilgu läbi, kes süsteemi ei sobitu.
Omapärane lugemine. Mind ei puudutanud. Saab küll mõningaid paralleele tuua praeguse ühiskonnaga aga minu jaoks ei olnud väärtushinnanguid muutev või kuidagi prohvetlik romaan.
See raamat alguses kohe üldsegi ei köitnud. Lõppkokkuvõttes väga loodan, et ühiskonna tulevik selline ei ole.
Tavaliselt ma ei loe düstoopiat, aga oli huvitav lugemine. Raamat on peaaegu sada aastat tagasi kirjutatud, kuid võiks vabalt olla tänapäeval loodud.
Teos on ühiskonnakriitiline, kohati väga kõverpeeglis.
Soovitan raamatut neile, kellele meeldib ulme.
Poolest raamatust hakkas huvitama. Tekitas mõtteid, mis elu võib tulevikus olla. Tihti mõtlen, et minu vanemate lapsepõlves oli päriselu.
Annab hea võimaluse mõtteid koguda antud maailmakorra ja varasemate düstoopiate suhtes – kas see kõik on möödas või veel mitte? Hea ja mõtlemapanev raamat. Andis võimaluse analüüsida ümbritsevat maailma läbi Huxley loodud düstoopilise paralleeli.
Ulmeline ja põnev raamat, milles autor kujutab ühiskonda, kus inimesed ei sünni emaihust, vaid neid toodetakse geenitehnoloogia abil. Ei tahaks olla ühiskonnas nö mutrike, mis on toodetud kindla töö jaoks. Samuti ei tahaks, et inimesi massiliselt ebanormaalsel teel tekitatakse.
Paneb mõtlema selles suunas, et teaduse areng mingil suunal võib olla ohtlik – mine tea, kuhu see jõuda võib.
Oleks arvanud, et tegemist on palju hiljem avaldatud raamatuga, aga esmatrükk 1932!
Paneb mõtlema, kui palju erineb tänapäeva ühiskond 1930ndate omast… ja kui kaugel on hetkel maailm kirjeldatud düstoopiast. Nii mõndagi oli tuttavlik…
Mulle meeldis, see et tegelased ei olnud väga sümpaatsed, neil olid omad nõrkused ja vead.
Loe Huxleyt kui sulle meeldivad düstoopiad, satiiriline ja terav ühiskonnakriitika ning psühholoogia ja inimese loomus.
Raamat pole stiililt eriti keeruline, kuid peidab endas palju kihte ja allteksti. Teemad mõjuvad kohati häirivalt aktuaalselt – näiteks geneetiline manipuleerimine, ravimite abil genereeritud õnn, massimeelelahutus. Samas kui ilmumisaastaks on 1932…
Raamat lugemine läks aeglaselt. Ei ole teema, mis mind köidaks. Silmaringi arendamiseks võib läbi lugeda.
Ideaalne uus ilm, kus pole mingeid muresid – ainult tarbi ja naudi. Kas see ikka on ideaalne?
Vabadus elada oma elu on kõige olulisem.