„Varumehed” on kurb komöödia eesti juhutööliste karmist argipäevast Soomes. Näidend põhineb mahukal dokumentaalsel materjalil, sealhulgas Andra Teede tehtud intervjuudel.
Kõrgharidusega Kalju on eesti mees, kes pole kodumaal leidnud haridusele vastavat tööd. Rahahädas võtab ta vastu lapsepõlvesõbra Rivo pakkumise tulla Soome tööle. Juhutöölise ränk argipäev selgub Kaljule siis, kui ta on sunnitud esimese öö veetma oma isiklikus autos koos eestlase Janeki ja teadmata päritolu sõnaahtra Igoriga. Milline on elu, kui ajutine on püsiv ja unistus kojunaasmisest on ilusam kui tegelik kojuminek?
Soome Rahvusteatri ja Eesti Draamateatri koostöös sündinud „Varumehed” süüvib rohujuuretasandil Soome ja Eesti argitegelikkusse. See annab hääle inimestele, kes teevad Soomes kõiki neid töid, mida soomlased ise ei tee. Lavastuses põimub huumor kurbusega, kodu- ja pereigatsusega, võõral maal kogetud kõrvalisuse ja ajutisuse tundega. Mis seob eestlasi ja soomlasi, mis eristab? Millised on soomlaste eelarvamused lähinaabrite suhtes? Kuidas eestlane saaks olla rohkem soomlase moodi, olla nende poolt omaks võetud?
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Aitah! Andra Teedele elulise naidendi kirjutamise eest. Soovitan lugeda, sest see ei ole valja moedud, vaid on elu nii nagu ta tegelikult on . Ega alati ei peagi elu olema ilus.
Näidendit nimetatakse kurvaks komöödiaks. Pilte vaadates ja teades, kes Kalju ja Rivo osi mängivad,
võib küll naljakas tunduda, aga lugu on väga traagiline.
Ja see on päris elu.
Miks ka mitte näidendeid vahel lugeda.
Elulised probleemid. Pani vaatama, et millal raamat välja antud ja kirjutatud.
‘Ära ole selline põder. Soomlased vajavad turvarakmeid, et julgeksid rõdule hommikukohvi ka jooma minna, aga meil, eeslastel, on ikka terve mõistus. Siin pole vaja töösaapaid ja turvapüks. Pohhui’.
Kalevipoisid Soomes- kui selline stiil meeldib, soovitan väga. Imevinge!
Tänapäeval oleme me juba kursis miks eestlased soomes tööl käivad ja kuidas nad seal elavad. Raamat oli huvitav ikka, näidendina lugemist väärt
Näidend, mille aines võetud elust enesest. Juttu selles inimestest, kes on läinud Eestist Soome tööle.
Kui viimati töötu olin, kutsus mind üks tuttav, kes aastaid Soomes tööl, mind Soome tööle. Vastasin, et leian ka Eestis töö ja sellist palka pole olemas, mis korvaks selle, et ma ei näe oma lapselaste kasvamist.
Kirja said vist kõik eestikeelsed ropud sõnad. Temaatika on hästi teada-tuntud (võrdle: “Kalevipojad”), küll mõningate põigete ja erisustega. Kohati humoorikas, aasiv, ärapanev. Teatrietendusena vaatasin ära küll.
Näidendeid loen ma üliharva, “Varumehed” haarasin raamatukogust kaasa, sest teema tundus huvitav ja köide nii õhuke. Lugeda oli üllatavalt kerge ja minu jaoks töötas see erinevate Soomes töötamise/ elamise kogemuste põiming. Kannustatuna meeldivast lugemiselamusest plaanin nüüd veel ühe Raamatuga Kevadesse nimekirjas oleva näidendi läbi lugeda
Kurb elu. Paneb mõtlema.
Soomlased ei palu kunagi abi ega aita teisi. Ei võõraid ega sõpru.
Soome medõed ei naerata. Teevad ka sanitari tööd.
Meeldiv oli üle pika aja lugeda näidendit. Lapsepõlves meeldis mul neid väga lugeda.
Teos käsitleb tõsist teemat – ukrainlased ja poolakad käivad meil tööl, meie käime Soomes.
Kindlasti võiksid lugeda need, kellel plaan minna välismaale lihttööd tegema.
See lugemine veidi kurvastas. Kuid siiski osadele inimestele väljapääs raskest olukorrast. Ja kui selle eluga harjutakse, siis pole see enam “väljapääs”, vaid ongi nende elu.
Üsna tore raamat nendest Soome ihalejatest. Realistlik, üldiselt mulle näidendeid lugeda ei meeldi, sest neid peab ikka lavalt nägema. Seda teksti on aga kerge lugeda.
On ühtaegu humoorikas ja kurb. Tragikoomiline. Ladus keel ja head kirjeldused. Pildid jooksevad.
Lühike näidend elu traagikast. Soomes tööl käimine on paljudele Eesti meestele vajalik ja ka ainus võimalus ära elada. Näidend aitas näidata, et millist elu seal tegelikult elatakse ja natuke ka seda, kuidas mehed ise sellesse suhtuvad ning mida sellest arvavad.
Kurb-naljakas näidend, mida oli algul huvitav lugeda, ent mida edasi, seda igavamaks minu jaoks läks. Selles mõttes, et selles loos oli rohkem nagu argipäevade kirjeldusi ja tegelaste tunnete- mõtete kirjeldusi, kuid sündmused ei arenenud väga hoogsalt nagu kuhugile. Mitte, et peakski alati, aga potentsiaali oleks sellises loos ka rohkemaks ilmselt. Usun, et näidendit vaadata on huvitavam, kui seda lugeda.
Soovitan. Huvitavalt kirjeldatud Soomes töötavaid lihttöölisi.
Uskumatu lugu Soomes töötavatest eestlastest. Neil puudub ju üldse mingi normaalne elu, nad ei ela, vaid kulgevad mingi tuleviku nimel. Omaksed Eestis kasutavad neid ära.