Luuletaja ja teatrikriitiku Artur Adsoni (1889–1977) „Siuru-raamat” (esmatrükk Rootsis 1949) on üks olulisemaid ja huvitavamaid mälestusteraamatuid eesti kultuuri- ja eriti kirjanduselu kohta alates Estonia teatri avamisest 1913. aastal ja lõpetades Pätsi-Eenpalu „vaikiva ajastuga”.
Raamatu keskmes on, nagu pealkirigi ütleb, 1917. aasta kevadel rajatud kirjanike rühm Siuru ning selle liikmete Friedebert Tuglase, Marie Underi, Henrik Visnapuu, August Gailiti, Johannes Semperi ja autori enda elulooline ja loominguline käekäik. Peale selle kirjeldab Marie Underi andunud „paa˛” ja hilisem elu-kaaslane Artur Adson ka Kirjanike Liidu ja Kultuurkapitali loomist, vabariigi kultuurielu laiemalt, oma tööd filmitsensorina ja muud, mida tal nii kirjaniku kui ka tegusa kultuuriametnikuna oli võimalus lähedalt näha. Lisaks kümneid lühiraportreid tolle aja kultuuri- ja avaliku elu tegelaste kohta. Rohkelt illustreeritud fotodega, sisaldab nimeloendit ja biograafilist leksikoni.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Raamat ilmus 1949 a. Rootsis. Sündmusi ja iskuandmeid asus autor koguma ajal, mil pandi alus Eesti kultuurile ja riigile, keskendudes kirjandusrühmituse” Siuru” loomisele 17,-mail 1917. Osalised Friedebert Tuglas, Marie Under, August Gailit, Hendrik Visnapuu, Artur Adson. Väga meeldis. Soovitan vanemale lugejale, kel on aega süveneda, nautida ja omavad eelteadmisi.
Hea lugemine kultuuriloo alustaladest. Sain teada portreteeritavatst üksikasju: Kures, sitsme lukuga raamat, Kivika Lendavate sigade trükimaterjalist,Jakobsoni auhindadest, Laidoneri ja Pitka aunimest.
Hea oli väike leksikon raamatu lõpus ja suurepärased joonealaused märkused.
Põnev lugemine Eesti kultuurielu ajaloost. Meeldisid isiklikud lood kirjanikest ja Adsoni kokkupuuted selle aja kultuuritegelastega.
Ääretult huvitav minna ajas tagasi 1930-40datesse avastama meie kultuuri, kirjandust, mille loojad olid valdavalat keelatud Nõukogude Liidu päevil.
Valdavalt vaid nimedena tuntud kirjanikud avanesid mulle, tavalugejale, inimestena. Annan aru, et hinnangutes võib olla subjektiivsust (õletule mees!). Ometi olid nad inimesed oma aega jäädvustamas, ajalugu tegemas.
Artur Adson – „Siuru-raamat”
Raamat käsitleb ja kirjeldab olulist osa Eesti kultuurist. See on meie oma, isegi siis kui see kõik toimus justkui ammu ja on selline vanaaegne asi.
Oluline on teada neid nimesid, kirjanikke, kes Siurusse kuulusid: August Gailit, Marie Under, Johannes Semper, Friedebert Tuglas, Artur Adson ja Henrik Visnapuu.
Tallinna vanalinnas Pikal tänaval on endiselt alles see maja, kus Adson Siuru loomise päevil elas ja kaaskirjanikele oma kuulsat kohvi keetis ning kus Siuru 1917. aasta maikuus loodi.
Minule oli see tarkuse raamat, sest nouka ajal meie Eesti kultuurielu ajaloost ei raagitud . Olen tanulik, et “Raamatuga kevadesse” votsid kavva selle ajajargu elu. Aitah!
Olen seda raamatut ka aastaid tagasi lugenud, kuid isegi nüüd, üle lugedes oli huvitav. Mulle meeldis, et Atso suhtumine tema poolt kirjeldatavatesse isikutesse kumas läbi nii ridadel kui ka ridade vahelt.
Mitte ainult Siuru, vaid väga laiahaardeline teos 20. sajandi alguse Eestimaa kultuuri- ja kirjandustegelastest. Ikka väga huvitav lugeda.
Artur Adson on minu jaoks täielik avastus. See raamat on minuga ühe-ealine.
Minu kooliajal teda küll nimetati kui Underi abikaasat, kuid tema loomingust ei teadnud midagi ja nii ta seisis.
Aga jah, ENE-s seisab, et “nõukogudevastane” ja pagulane ka. Muidugi.
Väärt kirjandusteos! Mõnus lugemine ülevaate saamiseks Eesti Vabariigi kirjanike ja kultuuriinimeste elust ja mõtetest riigi ülesehitamisel 1917-1939.
Ülevaade 20. sajandi I poole Eesti kultuurielust, kohati väga huvitav.
Tekkis tahtmine uuesti lugeda Tuglase loomingut.
Põnev lugu Eesti kultuuri ja kirjanduselu kohta, Estonia teatri avamisest, Siuru rühma tegemistest ja selle aja kirjanikest, kunstnikest ning avaliku elu tegelastest.
Lugedes Siuru-raamatut paralleelselt mõne rühmituse autorite kirjeldatud ajajärkudest pärit teosega saab päris meeleoluka pildi väärtustest, tegevustest jpm muust, mis kuulus ja mõneti kuulub tänini euroopaliku kunstielu juurde. Peale Adsoni vaatepunkti on huvitav lugeda muudegi Siurulaste mälestusi, sest nüüd on avaldatud materjali, mis vahepeal oli keelatud. Väga lühikese ajaperioodi vältel sai end ilmutada päris mitu talenti ehedal ja siiral kujul.
Huvitav pilguheit kirjandus- ja kultuuriellu Eestis perioodil 1913 kuni 1940-ndate alguseni. On kirjanike, kunstnike, kellega autor kokku puutus, lühiportreid. Mulle meeldis.
Oli huvitav lugeda ja mõnevõrra laiendas ka silmaringi. Mõnede isikute kohta tekkis huvi rohkem teada saada, siis “guugeldasin”.
Eriti sobilik lugemiseks vabariigi aastapäeva paiku, sest raamatus on vabariigi loomisele eelnev ja järgnev elu fookuses.
Kiita tahaksin sisutoimetajat, kes on lisanud raamatusse ohtralt ääremärkusi ja teinud faktikontrolli autori peast kirjutatud ajaloosündmustele. Inimmälu on petlik ja parandada oli nii mõndagi. Teisalt häiris, et raamatusse on jäänud palju poolitamisvigu, millesse mõnigi kord takerdusin, et aru saada, mis sõna see nüüd on. Oleks võinud ikkagi selle pilguga ka veel raamatu üle vaadata.