Virtuoossete kõlamängude, riimipeegelduste ja häälikulise
algebra abil – seda mantrat korda, mandragora- loodud sõnatalismanina
on 22 aastat tagasi ilmunud „Mandragora“ jäänud luulemälus
kumisema kui varjusurmataim või imevarjatud valem.
Omas laadis kordumatu raamat Kersti Tormise kongeniaalses kujunduses.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Emotsionaalne luulekogu, kus autor käsitleb armastust, igatsust ja inimese sisemaailma. Kirjaniku stiil on lüüriline, sügav ja mõtlemapanev, mängides looduse ja mütoloogia elementidega. Luuleraamat annab aimu autori tundlikkusest ja võimest tabada hetkede ilu ning melanhooliat.
Doris Kareva „Mandragora” (Huma, 2002)
Müstiline, maagiline, sõnamänguline… või tundub see lihtsalt hingedeaja alguse tõttu nii.
Vikipedia teab, et Mandragora officinarum ehk harilik alraun on üks maagiline taim. Alraun on mürgine narkootilise toimega taim, keda seostatakse keskaegse nõiakunstiga, kuna ta mõjuvat igasuguste nõiduste juures. Usuti, et alrauniga võituna suudavad nõiad lennata, muutuda nähtamatuks või kehastuda kas linnuks või loomaks. Usuti alrauni omaja võimesse äratada armastust, olla terve ja võimekas ning kättesaamatu kurjadele needustele ja vaimudele.
Tulemäe jalamil elame,
mina ja sina,
valguse varemeil
limpsides lootusekiirt
toitudes ootusest, kuni
mõni mõnaja sõna
vallandab valu kontrolli alt,
katkeb kirvendav niit!
Arvan, et üks Dorise paremaid luulekogusid. Millised sõna- ja mõtteleiud! Võtab sõnatuks. Otsustasin selle raamatu ka endale osta.
Väga piinlik, et veel ajas ja ruumis see luulekogu olnud lugemata. Pole minuni veel siiani ulatunud. Nüüd siis käes! Täis elu ILU ja VALU täies väes…
Mulle tundub, et luuletuste lugemine on üleüldiselt rahustav ja mõtteid tekitav. Imetlen kujundeid ja emotsiooni, mida siit sain.
Mõtlemapanev, ilus, kujundlik.