Virtuoossete kõlamängude, riimipeegelduste ja häälikulise
algebra abil – seda mantrat korda, mandragora- loodud sõnatalismanina
on 22 aastat tagasi ilmunud „Mandragora“ jäänud luulemälus
kumisema kui varjusurmataim või imevarjatud valem.
Omas laadis kordumatu raamat Kersti Tormise kongeniaalses kujunduses.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Emotsionaalne luulekogu, kus autor käsitleb armastust, igatsust ja inimese sisemaailma. Kirjaniku stiil on lüüriline, sügav ja mõtlemapanev, mängides looduse ja mütoloogia elementidega. Luuleraamat annab aimu autori tundlikkusest ja võimest tabada hetkede ilu ning melanhooliat.
Doris Kareva „Mandragora” (Huma, 2002)
Müstiline, maagiline, sõnamänguline… või tundub see lihtsalt hingedeaja alguse tõttu nii.
Vikipedia teab, et Mandragora officinarum ehk harilik alraun on üks maagiline taim. Alraun on mürgine narkootilise toimega taim, keda seostatakse keskaegse nõiakunstiga, kuna ta mõjuvat igasuguste nõiduste juures. Usuti, et alrauniga võituna suudavad nõiad lennata, muutuda nähtamatuks või kehastuda kas linnuks või loomaks. Usuti alrauni omaja võimesse äratada armastust, olla terve ja võimekas ning kättesaamatu kurjadele needustele ja vaimudele.
Tulemäe jalamil elame,
mina ja sina,
valguse varemeil
limpsides lootusekiirt
toitudes ootusest, kuni
mõni mõnaja sõna
vallandab valu kontrolli alt,
katkeb kirvendav niit!
Arvan, et üks Dorise paremaid luulekogusid. Millised sõna- ja mõtteleiud! Võtab sõnatuks. Otsustasin selle raamatu ka endale osta.
Väga piinlik, et veel ajas ja ruumis see luulekogu olnud lugemata. Pole minuni veel siiani ulatunud. Nüüd siis käes! Täis elu ILU ja VALU täies väes…
Mulle tundub, et luuletuste lugemine on üleüldiselt rahustav ja mõtteid tekitav. Imetlen kujundeid ja emotsiooni, mida siit sain.
Mõtlemapanev, ilus, kujundlik.
Haaran alati käe luulekogude järgi.
Need on nii lihtsad ja ajatud . Mõni süngem mõni helgem .
Doris Kareva on põiminud siin kus luule elab mängleva kerglusega mida silm näeb ja süda tunnetab.
Väga ilus ja milline mõtete koda !
Doris Kareva: Mandragora.
‘Panen vaikuse kinni
ja tõusen.
Nii hea oli.
Käisin vist kaugel’.
Mulle meeldis, oli kerge lugeda ja oli ilusaid joonistusi ka.
Olin enne varemalt seda raamatut lugenud, aga tahtsin veelkord näha uusi mõtteid ja tundeid, ja ei pettunud. Ikka sügavsisulised, ikka seda miskit silme ette laotumas, mis on omane tema luulele.
Tänud, kes selle nimekirja lülitasid, sest vaevalt ma muidu oleksin seda uuesti teinud.
Soovitan lugeda. Ise lugesin ja nautisin. Väga ilusad luuletused, värvikad ja kujundlikud.
Ilus ja helge.
Karge ja selge.
Mõjus nii, et endalegi riimid pähe tekkisid.
Just sobiv segu mängulisusest ja emotsionaalsest. Lugemist lõpetades meenutas raamat kõigi vahele pistetud märkemepaberite tõttu hiinakapsast!
Ei aidanud muud, kui tuli oma riiulile ka osta!
Kuigi ei ole ise just kõige suurem luulesõber, siis juhuslikult sattus valikust mulle näppu just see teos. Pettuma siiski ei pidanud. Teos on hästi loetav ning luuletused vahvad.
Kunagi mahtus luulekogu käekotti, Maksis n 20 kopikat nagu 1986. a ilmunud “Vari ja viiv”, ei lugenud, aga hea meel, et see on senini endal olemas. Nüüd on lapsed suured ja loen “Mandragorat” kui tagasivaadet. Roos on roos on roos…”Panen vaikuse kinni/ ja tõusen, Nii hea oli./Käisin vist kaugel.”
Kui vaadata Kersti Tormise illustratsioone, siis punane pliiats ikka kestab…
Lühike, kuid mõjuv luulekogu. Luuletused on samuti tihti lühikesed ja napisõnalised, kuid mõte nendes on tohutu ja sügav. Lisaks on luuletuste keel poeetiline ja mitmekülgne.
Lihtne ja selge luule, mõte on edasi antud pigem nappide vahenditega kui paljusõnaliselt. Nauditav. Puhas, helge, sügav. Kvaliteetne.
Pean tunnistama, et minu jaoks oli loetav, aga erilist emotsiooni ei tekitanud. Kindlasti 2-3 sobivamat leiaksin, aga üldvaates tundub, et Doris Kareva ei puuduta minu hingekeeli. Samas lugemist kindlasti ei kahetse.
Kaunid, sügavasisulised sõnamängud, kohati geniaalselt lihtsad, mõned jälle minu jaoks keerulised mõista. Ilmselt on luuletuste lugemiseks vaja õiget aega, kohta ja sisemist valmisolekut.
Goodreads väidab, et ma olen seda raamatut juba 11 aastat tagasi lugenud. Aastad on möödunud, kuid hinnang raamatule jääb samaks, minu jaoks selline keskmine. Algus mulle eriti ei meeldinud
(Ristsugutis, ruutjuur ja renomee,
ma teile Werneris teen välja tee.
Nii külm on täna, hinges tuiskab lund,
murdarvuga mu rott on paaritund.), aga “Laulud Väikesele Printsile” oli juba päris hea
(Naine on vesi – selge,
puhas ja igavene.
Mehed on maitseained
sajandi supi sees.).
Julgen soovitada neile, kellele Kareva luule meeldib.
Mulle väga meeldis raamatu kujundus. Tegi kindlasti lugemise lihtsamaks. Mõned luuletused on keerulisema sõnastusega ja pidi üle lugema, et jõuda sõnade sisuni. Ei kuulu minu lemmikute hulka. Lugeda võib ikka, silmaringi laiendamiseks.
Väga huvitav pealkiri ühele luulekogumikule. Ootused olid vist suuremad, sest luuletused ei kõnetanud mind aga annab põhjuse mõni teine Doris Kareva luulekogu riiulist võtta.
Luulekogul on huvitav pealkiri, luuletused ise on tihti minimalistlikud, samas ütlevad nii palju. Hea valik
Luuleraamatuid võiks ju ikka lugeda, soovitan. Naudin alati Doris Kareva omapärast sõnaseadmisoskust.
Mulle meeldis rida “Päevi sulab kui suhkrutükke öö kohvis…”
aga erilist naudingut ma sellest luulekogust ei saanud. Sisu jäi mõistmatuks.
Soovitan lugeda. Isegi mitu korda lugeda. Luuletused panevad nii kaasa mõtlema kui ka kaasa tundma. Illustratsioonidest ei saanud eriti aru.
Soovitan neile, kellele meeldivad sõnad, mängud, lõpuni mõtlemata mõtted, luule, armastus ja maagia. 🙂
Mandragora – imetaim, nõiataim. Kareva ongi sõnanõid, kes tõmbab lugeja oma maagilisse maailma. Imetlen – kas nii saab mõelda, armastada, elada? Ja nappide sõnadega nii palju öelda. Tänud, Doris!
Soovitan, kuigi minu jaoks liiga keeruline. Jäi aga kummitama: “Kes on andnud kõik – mis võiks tal puududa veel?”
Autor sai kultuurielutööpreemia 2025. aastal.
Soovitan, et öelda nägemist – need on mõtisklused millestki uuest ja samas väike igatsus olnu eest. Tugevus on siin.
Kurb ja tugev – kuidas minna edasi pärast lahkumist armsamast, et olla ise.