Jaan Kaplinski reisikirjade kogu „Piirpääsukese Euroopa“ viib meid koos autoriga sentimentaalsetele teekondadele. Kogetud maad, kaugel kohatud inimesed ning mõtted ja meeleolud. Erilise soojusega kirjutab Jaan Portugalist, kuhu ta viimastel aastatel on sageli läinud sooja otsima, aga leidnud ka sealt endale lähedase kultuuri. Ka Soome ja Venemaa on pikemalt lahti kirjutatud.
Raamatut raamistab loodus, mille tundlik vaatleja autor alati on olnud, täpsemalt piirpääsukesed, kelle hääled Toomel ikka kevadet on kuulutanud ja keda Jaan on kohanud isegi Madeiral. Autor võrdleb nendega ennastki: „Miks ma neist lindudest nii pikalt kirjutan? Sellepärast, et viimasel ajal olen neile palju mõelnud. On sõna „hingelind“, mis on vanadel eestlastel tähendanud ehk inimese hinge, kes võis linnu kujul kehast välja lennata ja (hääl juhul) sinna tagasi tulla.“
„Piirpääsukese Euroopa“ ESTERis
***
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Kaplinski Piiripääsukese Euroopa on tõest hea lugu nagu raamatu seeria kuulutab.
Autor on veel suurema silmaringi ja keeleteadusliku pagasiga,kui ette kujuasin. Olen mõnes paigas, millest autor pajatab, ka viibinud,aga ma ei mäleta asju nii täpselt. Üksainus tilk tõrva – ei pääse ka Kaplinski keskealise nais-teenindaja (vist oli see Rootsi lugu) nimetamisest tädiks.
Väga tabav pealkiri ja niivõrd huvitavalt kirja pandud (reisi) lood Baikalist Assoorideni. Raamatut ei saa pidada ainult reisiraamatuks, vaid see sisaldab ohtralt ajalugu ja huvitavaid filosoofilise mõtisklusi kas siis konkreetse koha või elu üle. Üllatas kirjaniku suur huvi oma sugupuu ja geneetilise päritolu vastu. Samuti üllatas kirjaniku meeletu keeleoskus ja tahe saada aru kohalikust keelest. Soovitan väga raamatut!
Kui huvitab ajalugu. Huvitavad reisikirjeldused ja kohtade ajalugu.
Tihe ja detailirikas mõtisklus-ülevaade käidud maadest ja kohatud inimestest. Tihe, detailirohke, isiklik.
Suurepärane Euroope kultuuri lühilugu. Soovitan raamatut kõigile kultuurihuvilistele.
Raamat toob hästi esile Euroopa mitmekesisuse ja ka vastuolud, uurides samal ajal indiviidi ja tsivilisatsiooni suhteid muutuvas maailmas. Kaplinski käsitlus on üheaegselt nii poeetiline ja kriitiline. Lugedes teost tekkis kange tahtmine reisile minna.
Väga meeldis ja tänu Raamatuga kevadesse selle avastasin. Mône järgmise reisi eel loen uuesti kindlate sihtriikide kohta. Raamatus tuuakse välja selliseid detaile, mida tavaturistile ei pakuta ja juhusliku külastuse puhul ei oska ise märgata.
Kaunis keeles ja isiklike mälestuste najal kirjutatud Euroopa kultuurilugu. Mulle meeldis eriti lugeda neid peatükke, kus autor kirjeldas riike, kus ma ise käinud olin. Püüdsin kõrvutada oma muljeid ja mälestusi autori omadega, midagi ühtis, mõndagi oli erinevat. Aukartustäratav on loomulikult Kaplinski tohutu silmaring ja keelteoskus, see innustab ennastki edasi täiendama.
Miks soovitan loetud raamatut?
1. Reisikirju on enamasti huvitav lugeda.
2. Kaplinski on hea kirjanik.
3. Kirjaniku enda suhe, kogemused kirjapandud kohaga.
Oli huvitav lugeda. Tuli ette tuttavaid kohti, kus isegi käinud olen. Viimati näiteks Madeiral. Meeldis just see, et raamatus oli isiklik mõõde, mitte ainult kohtade kirjeldused.
Suureparane raamat Euroopa kultuurist. Vaga huvitav ja hasti ladusalt kirjutatud. Mind paneb imestama ,et nendes riikides , kus ma olen kainud pole ma seda marganud nagu on tahele pannud Kaplinski. Temalt on palju oppida.
Minu jaoks liiga detailirohke ja pinnapealne raamat. Pigem nimekiri külastatud ja külastamata kohtadest kui lood. Praegusel sõjaajal häiris ka suur Venemaa armastus, millega raamat algab.
Huvitav lugemine ja teistsugune reisiraamat, kui harjunud olen. Jaan Kaplinski kirjeldab riike, mida on külastanud, kuid lisaks isiklikele muljetele annab edasi ka kuigipalju tausta. See taust ei ole aga kõige tüüpilisem kirjeldus vaid midagi isikupärasemat ja näitab ka autori enda arvamust riigist. Autori kirjeldustes oli midagi, mis tegi riigid tuttavamaks ja andis inspiratsiooni ka ise neid kohti näha.
Nautisin pigem mälestus- kui reisiraamatuna. Eriti meeldis, et olemas olid ka Kaplinskite pere liikumised mööda Eestimaat teise maailmasõja ajal ja selle järel, väikesed kõrvalpõiked ja heietused. Hetketi tundus, nagu kuulaksin Kaplinskit vestlusringis.
Ebameeldiv avastus oli aga Kaplinski teatav impeeriumi-ihalus, eriti lk 22: “Ütleksin, et Putin on kõige parem Vene tsaar. Aga tema võim on piiratud, nagu tsaaridel enne teda.”
Kahjuks ei olnud raamat minu maitse – lootsin rohkem lugusid eri paikade inimeste ja looduse kohta, aga esseed kippusid olema väga poliitilised, tänases kontekstis masendavalt naiivsed, eriti selles, mis puudutab Venemaad. Frustratsioon – ka väga targad ja erudeeritud inimesed võivad eksida/soovmõtlemisse kinni jääda.
Raamat on huvitav ülevaade autori reisidest Euroopas erinevatel aegadel. Palju äratundmishetki ja huvitavaid infokilde. Ladus tekst ja teadmisi rikastav süžee. Soovitan. Raamat tuletas meelde enda reise ja värskendas muljeid. Prantsusmaa peatükki lugesin lennukis, teel Pariisist koju. Ehk on raamatul oma mõju ka sellele, et pärast lugemist broneerisin suveks Prantsusmaa ringreisi. Normandia ootab!
Põnevaid teadmisi ja mõtteid jagav reisiraamat.
Palju huvitavaid tähelepanekuid, mis panevad kaasa mõtlema.
Soovitan, kuigi teos on minu jaoks veidi süsteemitu ja detailiderohke.
Avanevad Euroopa mitmekesisus, ajaloost tulenev killustatus, eri maade traditsioonid…
Meie armas Euroopa.
Soovitan. Tõeliselt informatiivne ja kaplinskilikult muhe meditatsioon tema elust ja reisidest. Rikastav lugemine.
Eriti meeldis mulle Hispaania, siis Andaluusia osa, mis on endalgi sügaval südames.
Avara silmapiiriga Kaplinskit on ikka nauditav lugeda. Ja piirpääsukesed lähevad ka alati hinge. Nende võrratu laul meenub ka Korfu saarelt.
Mulle meeldis 1. peatükk ja siis oleks võinud lugemise lõpetada… kuigi nautisin ka viimasel leheküljel olevat luuletust.
Tegemist on tõesti pigem mälestus-, kui reisiraamatuga. Sekka pikitud ajalugu ja arvamusi tänapäeva maailma kohta, mis mõjusid natuke vanainimese heietusena sellest, et kuidas enne oli kõik parem.
Lõpupoole tundus, et lihtsalt loetleb üle kohti mida on külastanud (ja mida ei ole…)
Meenutused reisidest, kus on mitme aastakümne jooksul käidud, lisatud kultuuriliste- ja ajalooliste faktidega. Minu jaoks natukene igav. Ehk on põhjuseks ka põlvkondade erinevus. Huvitav oli teada saada, et autor oskas nii palju erinevaid keeli.
Väga põnev oli lugeda Kaplinski lapsepõlve, noorpõlve jne lugusid, sest neis oli palju tuttavaid kohti, tuttavaid inimesi ja nende omavahelisi seoseid.
Seda enam, et see vene aeg oli meeles. Ka hilisemad reisikirjeldused oli lihtne lugeda, kuigi kohad ja olud olid võõrad.
Kaplinski oskab lihtsate inimeste tasemel kõik edasi anda, seejuures on ka terake huumorit.
Soovitan väga. Imetlusväärne on autori erudeeritus nii paljudes valdkondades.
Erakordselt huvitavad ja omapärased reisikirjad. Autor annab meile külastatud paikadest põhjaliku ülevaate just isiklike kohtumiste põhjal.
Saame teada huvitavaid fakte ajaloost, kultuurist ja tunnetame autori sügavat loodusearmastust.
Linnulennult läbi Euroopa, ampsates igalt poolt midagi.
Autor võrdleb end piirpääsukesega, keda ta on kohanud nii kodusel Toomemäel kui Assooridel. „Miks ma neist lindudest nii pikalt kirjutan? Sellepärast, et viimasel ajal olen neile palju mõelnud. On sõna „hingelind“, mis on vanadel eestlastel tähendanud ehk inimese hinge, kes võis linnu kujul kehast välja lennata ja (hääl juhul) sinna tagasi tulla.“
See raamat on nagu teekond, mis kirjeldab kogetud maid, kaugel kohatud inimesi ning mõtteid ja meeleolusid seoses selle kõigega.
Suurepärase kirjaniku maailma avavad mõtted — tasub ju lugeda ja seeläbi kogeda.
Kaplinskit lugedes varasemalt arvasin, et tegemist on bioloogiga. Loodus ja kultuur on tema tekstides nii tihedas koostoimes ja kooskõlas. Kunagi sai kuulatud Tartu Ülikooli viimseni täis auditooriumis Kaplinski üht kultuuriantropoloogia loengut. Soome kivikarpe olen isegi imestanud, kui 90ndatel seal õppisin. Kivikarpide ehitajate auks võin õelda, et vähemalt Oulus sai ühika taga männikus süüa akna alt mustikaid ja linnapargis kasvasid puravikud… Samas Eestis alustati ehitamisi puude langetamisega ja pinnase äraveoga.
Kultuuride kokkupuuteist, mitmemõõtmelisusest läbi autori enese vaate on seegi raamat. Võib ainult kahetseda, et Nobelile esitatud kirjaniku loometee enam ei jätku…
Soovitan. Väga sisukas.
Hea, et on inimesi, kellel on huvi ja võimalusi rännata. Tänu neile avardub ka ülejäänute silmaring.
Igal pool on hea, aga kodus kõige parem, selgub ka seda raamatut lugedes.
Soovitan lugeda, sest iga eestlane peab teadma-tundma, kes on Jaan Kaplinski!
Võibolla ongi hingelinnud olemas? Igatahes minu hauda laskmise ajal oli samas puu otsas rästas ja jälgis kõike väga tähelepanelikult, vanaema oli väga hea ja hell inimene.