
Marie Underi suveluule valimik on tema loodusluule sarja kolmas raamat. „Kevad” ja „Talv” ilmusid 2012. aastal. Valiksarjas naaseme Underi luuletuste esmatrükkide juurde. Underi suveluule on täis erootilist kirge ja joobumust: päike on kui kuldne vein, mis tuksub ta soontes, liblikad suudlevad ta kätt, rukkilille silmad vaatavad teda ihkavalt, armsam õnnistab teda kui suvivihm. Luuletaja andub suveaistinguile ennastunustavalt, pillavalt ja õndsalt: uimastavad lõhnad ja aroomid, meemaitsed ja soontes tuksuvad tungid, mesilaste suminad ja linnulaulud, renessanslikult rikkalikud värvipildid, mis muutuvad lugedes maalideks. Kunstiteosed Eesti Kunstimuuseumi kogust.
Marie Underi suveluule valikkogu ESTERis
***
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Underi luulet soovitan alati. Suveluule on kirglik ja joobnustav, aistinguterohke. Igavikuline.
Imetlus meisterliku sõnakasutuse ja vahetu emotsiooni kooseksisteerimise üle Underi luules.
Suveluule lindudest ja lilledest. Kirglik, tundeline ja unistav. Looduse ringkäigust.
Mulle meeldis rohkem ta hilisem luule. Kõige rohkem “Sõit hommikusse”.
Suveluule on imeline, soe ja lõhnav. Eriliselt meeldis luuletus “Sinine Terrass” aastast 1917. See haaras eriliselt kaasa. Samas meeldis väga ka palju hilisem luuletus “Kaugel” aastast 1954. Mõjus ühtaegu nii kirgastavalt kui ka kurvaks tegevalt. Imeilus.
Sirje Kiini valitud rännak läbi Underi luule esmatrükkide aastaaegade rütmis koos väga elusate illustratsioonidega.
Under maalib sõnadega ehedaid elamusi– värskendavaid tänini.
Täiesti lummav suve motiividest kaelani õitsev, romantiline ja sisendusjõuline. Kogu raamat täis ka kaunist kunsti.
Olin täiesti üllatunud, kui palju mul oli Underit, ja eelkõige tema sonette, veel avastamata. Täis helgust ja geniaalset ilu.
Eriti head olid sonetid aastatest 1917-1918. Hiljem juba enam mõtteluulet.
Oleksin Underi luulevalimikest soovinud alustada teosega “Kevad”. Kuid see oli, tõenäoliselt lugemisprogrammi tõttu, pidevalt välja laenutatud. Seega jäi näppu hoopis valimik pealkirjaga “Suvi”. Kui ma teose lõpuks kätte võtsin ei olnud akna taga enam ilusat kevadilma vaid selle asemel hoopistükis lumesadu. Tavapärane ninanips Eesti ilmalt. Underi luule oli aga väike päiksekiir nende viimaste talviste päevade üleelamiseks. Samuti on teoses kaunid illustratsioonid, mida võibki imetlema jääda.
Imearmsad luuleread. Neid võiks lõpmatuseni lugeda ja pole oluline, et oled neid varemalt lugenud.
Alati on emotsioon ja mõtted samad. Marie Under on väga väärtuslik, kuid kahtlen, kas tänapäeva noored suudavad seda mõista.
Under on klassika. Ta keel on lopsakas, loob ise hulgaliselt uut sõnavara ja tema arhailised keelendid tunduvad samuti uute ja huvitavatena. Loed ja mõtled, kui andekas inimene. Õnneks taipasid seda ka Underi kaasaegsed, tal oli palju austajaid, kes teda ümbritsesid ja jäid talle truuks.
P.S. Väga hariv lugemine on ka Sirje Kiini (koostaja) eessõna.