Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
***
Uudishimu on inimsoole omane igipõline tunnus. Just uudishimu viib ka romaani peategelase Agu Oidjärve vaiksest Tartust Soomaale muistsete saladuste otsingule. Boheemlasliku elustiiliga Agu on hakanud järjest enam tundma, et on jäänud igapäevarutiini lõksu ning peab sellest välja murdma, et mitte alla vanduda sisemistele deemonitele, kes suunavad teda järjepidevalt enesehävitusele. Õnnetu armastus ja hingehädad sunnivad teda tegema radikaalseid otsuseid.
Erialalt pärimuste ja folkloori koguja, kuuleb ta Soomaa vanast legendist, mis pakub talle huvi. Nimelt olla seal aastasadu tagasi elanud eriskummalised inimesed, keda hüüti nuhka-nähkadeks. Juba Põhjasõja ajast peale on seda eraklikku müstilist rabas elavat hõimu seostatud mõistatuslikel põhjustel kadunud inimestega, kes on nendele maadele sattunud.
Muisteloost inspireerituna ning hoiatustest hoolimata võtabki Agu ette rännaku Soomaale – ürgsesse saladuslikku piirkonda, et leida üles müütilised nuhka-nähkad, kes seal oletatavasti siiani eksisteerivad. „Maailmas on palju hämaraid jõude, mis end ei näita ja mis meid ei sega, kuni me ise oma nina neisse ei topi.” (lk 61) See tsitaat kirjeldab minu meelest täiuslikult Agu edasisist elu koos intelligentse inimsööja Jakobi ning tema tütre Leega iidse vaimujõu sunduses oleva vardalite hõimu liikmena.
Olen Heinsaare varasema loominguga tuttav ega pidanud ka tema kauaoodatud täispikas romaanis pettuma. Mahendatud gootilike sugemetega õudusromaan köitis mind juba esimesest leheküljest ning kuigi esialgne põnevus asendus mõneks ajaks ootamatult tavapärasema olustikuga, siis kruviti pinge üsna pea taas üles. Mainimata ei saa jätta ka teose imelist kaanepilti, mis seob kirja pandud loo kaanest kaaneni ühtseks tervikuks.
***
Ilmunud: Menu, 2022
Marelle Kirnmann
Väike-Õismäe raamatukogu raamatukoguhoidja
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Justkui põnevik, aga samas matkaraamat. Minu jaoks on selles romaanis palju sees ka autorit ennast, kellele ju samuti meeldib omapäi looduses uidata. Muinasjutuline, kahtlemata, oma tegelaste poolest ja kõheduselt, mida vanades muinasjuttudes reeglina leidub. Kiirelt loetav. Haarav. Hõlpsasti filmiks kohandatav.
Mehis Heinsaar „Kadunud hõim”
Talveaega ja polaaröhe jõudes on vaja midagi, mis… tegelikult on seesama. Pimeduse lugu ja pisut hirmus-kõhe on ka. Kaunid looduskirjeldused ja raamatul maagiline mürkroheline kaas (kunstnik Marge Nelk). Mehis Heinsaare kohta on arvatud-kirjutatud, et ta on Eesti üks parimaid ja huvitavamaid jutukirjutajaid. Võttis mu endaga ilusasti kaasa ja lasi olla. Aga see ei ole ikkagi minu „tassike teed”. Tagasi luule juurde nüüd!
Kaasahaarav, müstiline, kõhedust tekitav, huvitavad loodusekirjelduses, rikkalikud toidukirjeldused.
Hoiab lugejad oma haardes kuni viimase leheküljeni.
Raamatu alguses kirjeldatud Tartu üliõpilaselu tekitas ka minus eneses üliõpilaselunostalgiat. Nii mõneski nimetatud lokaalis olen ka ise käinud. Edasi läks aga kõik müstilisemaks. Ühtlasi tekkis aimdus, et autor on ilmselt hea kokk tänu eriliste roogade nimekirjadele, mida võis mitut puhku lugeda.
Põnev, raske käest panna.
Juba pealkiri aratas ponevust. Ja nii oligi. Kohe ei saanud raamatut kaest panna enne loppu. Samas ka oovastav. Uskumatu, et nii saab olla.
Eelmise sajandi viiekümndatel maal vanaema-vanaisa juures olles kuulsin sageli jutte inimsööjatest, inimesed uskusid neid jutte. Seega raamatu teema ei ehmatanud mind. Raamatus on palju uskumusi, rituaale ja ka väga kauneid looduskirjeldusi. Hea raamat, tasub lugeda.
Ei saa lugemata jätta. Kogu aeg on põnev.
See viis mind lapsepõlve maakodusse. Kui tähtis on lapse kasvamine maakodus. Lõpus ühte lehekülge ei suutnud lugeda.