Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
***
Uudishimu on inimsoole omane igipõline tunnus. Just uudishimu viib ka romaani peategelase Agu Oidjärve vaiksest Tartust Soomaale muistsete saladuste otsingule. Boheemlasliku elustiiliga Agu on hakanud järjest enam tundma, et on jäänud igapäevarutiini lõksu ning peab sellest välja murdma, et mitte alla vanduda sisemistele deemonitele, kes suunavad teda järjepidevalt enesehävitusele. Õnnetu armastus ja hingehädad sunnivad teda tegema radikaalseid otsuseid.
Erialalt pärimuste ja folkloori koguja, kuuleb ta Soomaa vanast legendist, mis pakub talle huvi. Nimelt olla seal aastasadu tagasi elanud eriskummalised inimesed, keda hüüti nuhka-nähkadeks. Juba Põhjasõja ajast peale on seda eraklikku müstilist rabas elavat hõimu seostatud mõistatuslikel põhjustel kadunud inimestega, kes on nendele maadele sattunud.
Muisteloost inspireerituna ning hoiatustest hoolimata võtabki Agu ette rännaku Soomaale – ürgsesse saladuslikku piirkonda, et leida üles müütilised nuhka-nähkad, kes seal oletatavasti siiani eksisteerivad. „Maailmas on palju hämaraid jõude, mis end ei näita ja mis meid ei sega, kuni me ise oma nina neisse ei topi.” (lk 61) See tsitaat kirjeldab minu meelest täiuslikult Agu edasisist elu koos intelligentse inimsööja Jakobi ning tema tütre Leega iidse vaimujõu sunduses oleva vardalite hõimu liikmena.
Olen Heinsaare varasema loominguga tuttav ega pidanud ka tema kauaoodatud täispikas romaanis pettuma. Mahendatud gootilike sugemetega õudusromaan köitis mind juba esimesest leheküljest ning kuigi esialgne põnevus asendus mõneks ajaks ootamatult tavapärasema olustikuga, siis kruviti pinge üsna pea taas üles. Mainimata ei saa jätta ka teose imelist kaanepilti, mis seob kirja pandud loo kaanest kaaneni ühtseks tervikuks.
***
Ilmunud: Menu, 2022
Marelle Kirnmann
Väike-Õismäe raamatukogu raamatukoguhoidja
***
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Justkui põnevik, aga samas matkaraamat. Minu jaoks on selles romaanis palju sees ka autorit ennast, kellele ju samuti meeldib omapäi looduses uidata. Muinasjutuline, kahtlemata, oma tegelaste poolest ja kõheduselt, mida vanades muinasjuttudes reeglina leidub. Kiirelt loetav. Haarav. Hõlpsasti filmiks kohandatav.
Mehis Heinsaar „Kadunud hõim”
Talveaega ja polaaröhe jõudes on vaja midagi, mis… tegelikult on seesama. Pimeduse lugu ja pisut hirmus-kõhe on ka. Kaunid looduskirjeldused ja raamatul maagiline mürkroheline kaas (kunstnik Marge Nelk). Mehis Heinsaare kohta on arvatud-kirjutatud, et ta on Eesti üks parimaid ja huvitavamaid jutukirjutajaid. Võttis mu endaga ilusasti kaasa ja lasi olla. Aga see ei ole ikkagi minu „tassike teed”. Tagasi luule juurde nüüd!
Kaasahaarav, müstiline, kõhedust tekitav, huvitavad loodusekirjelduses, rikkalikud toidukirjeldused.
Hoiab lugejad oma haardes kuni viimase leheküljeni.
Raamatu alguses kirjeldatud Tartu üliõpilaselu tekitas ka minus eneses üliõpilaselunostalgiat. Nii mõneski nimetatud lokaalis olen ka ise käinud. Edasi läks aga kõik müstilisemaks. Ühtlasi tekkis aimdus, et autor on ilmselt hea kokk tänu eriliste roogade nimekirjadele, mida võis mitut puhku lugeda.
Põnev, raske käest panna.
Juba pealkiri aratas ponevust. Ja nii oligi. Kohe ei saanud raamatut kaest panna enne loppu. Samas ka oovastav. Uskumatu, et nii saab olla.
Eelmise sajandi viiekümndatel maal vanaema-vanaisa juures olles kuulsin sageli jutte inimsööjatest, inimesed uskusid neid jutte. Seega raamatu teema ei ehmatanud mind. Raamatus on palju uskumusi, rituaale ja ka väga kauneid looduskirjeldusi. Hea raamat, tasub lugeda.
Ei saa lugemata jätta. Kogu aeg on põnev.
See viis mind lapsepõlve maakodusse. Kui tähtis on lapse kasvamine maakodus. Lõpus ühte lehekülge ei suutnud lugeda.
Kui kohati tundus, et kustkui nagu midagi erilist ei toimuks, siis kogu aeg oli pinev ja käest panna ei lasknud.
Palju annab juurde kodumaine taust ja paigad, samuti autobiograafiline element. Leian samuti, et sellest saaks hõlpsasti filmistsenaariumi.
Soovitan. Originaalne teemavalik. Omapärane ja põnev lugemine.
Kaasahaarav, jabur (üks ei välista teist). Hea keel ja jutustamisoskus, rikas sõnavara.
Võiks ju olla müstiline lugemine sügisõhtutesse, aga hinge jääva ebameeldiva tunde tõttu soovitan lugemisega ettevaatlik olla.
Ürgne, kummaline, hämmastav, õudne, hirmutav.
Milline fantaasia! Kohati nii üksikasjalik, et tekib hirm, et kas kõik ongi kõigest fantaasia. Väga omamoodi raamat, mida tasub kindlasti lugeda.
Ükskõik, mida rahvatarkus raamatu üle kaanepildi järgi otsustamise kohta ka ütleb, “Kadunud hõim” oli raamat, mis tinistas mu ära muinasjutulise kaanepildiga. Tihti ongi Mehis Heinsaare raamatutel
minu jaoks maagiliselt ligitõmbavad kaanekujundused.
Et kõik ausalt ära rääkida (nagu tavatses alustada mu lapsepõlve üks lemmiktegelasi Agu Sihvka), pean üles tunnistama, et õudusjutte loen harva. Hirm ja õudus ei ole emotsioonid, mida raamatut kätte võttes
otsin.
Mehis Heinsaare jutustamisviis võlus mind rahulikult voolava, flegmaatilise, kuid samas detailse kirjeldamise ja rütmiga. Nii ei pannud ma tähelegi, kuidas tegevus järjest ohtlikumatele radadele liikus – sõnadest hüpnotiseerituna järgnesin läbi seikluste (polegi hirmus, kui kirjanik sind sõnade abil turvaliselt edasi talutab!) ning raamatut lõpetades olin rahulolev, kuid kergelt hämmeldunud. Veidral kombel oli see, kuidas jutustati, minu jaoks summutanud ja hällitava sõnade voolu kui udulinikuna katnud toimuva õude sisu.
Ootamatu tulemus, aga kindlasti kannustab see mind teisigi Mehis Heinsaare teoseid lugema.
Kindlasti soovitan. Uskumatu lugu kadunud hõimust sügavas metsas. Lausa põnevik! Ja millised kirjeldused!!
Esialgus tundus, et Heinsaar kirjutab lihtsalt minategelase lugu täna, siin ja praegu. Äkki pööras kõik lausa fantastiliseks. Emotsioon oli eriskummaline. Natuke segane (ei või olla)!!
Soovitan lugeda, sest siis saad kaasa rääkida aruteludes, mis käsitlevad head ja huvitavat uudiskirjandust. Kui ausalt öelda, siis mulle lugu ei meeldinud. Vähemalt esialgu tundus, et on liiga palju sõnu, liiga palju botaanikat ja liiga palju toitude kirjeldust. Võib-olla teisel või kolmandal lugemisel on mulje teine. Häiris viimane osa nn. “metsaäri”, mis tundus liigsena.
Seda raamatut oli kindlasti põnev lugeda. Müsteerium inimsööjatest ja vanad legendid, mis osutuvad tõeks, kuid milles on palju rohkem peidus, kui esmapilgul tundub. Eesti loodus, mis peidab endas avastamata saladusi, kus ekselda ja ennast leida. Haarav lugu, mille lugemine läheb kiirelt, kuna tahaks teada, kuidas lugu edasi läheb.
Olles kuulnud palju kiidusõnu , tekis huvi. Suur huvi!
Kaasahaarav, põnevust küllaga, põimutud fantaasiaga leiab see kes seostub end autoriga.
Oi kuidas mulle see raamat meeldis ja mind kaasa haaras! Lugesin selle nii kiiresti läbi kui sain, lihtsalt ei suutnud käest panna. See maamaja, need toad, lilleaed, mets seal ümber – nagu oleksin neis ise käinud. Tekkis tohutu soov ise sinna loo sisse minna. Tegevustik oli väga müstiline, kogu aeg oli mingi pinge, et mis nüüd edasi saab ja mis neist inimsööjatest saab. Oleks lahe, kui keegi kunagi raamatu põhjal hea filmi teeks.
Väga huvitava teemaga, omapärane, piisavalt põnev. Küll ulmeline, kuid see ei muutunud häirivaks. Ladusalt ja voolavalt kirjutatud. Põhiline, et püsib kogu aeg huvi, mida edasi saab.
Väga põnev ja kaasahaarav raamat. Peamiselt põnevus ja õudus, aga õnneks on raamatus kohta ka ilule ja romantikale.
Muinasjutuline süžee ja õudusjutt ühes pajas, eesti soustis.
Tüdimus ettearvatava asjade käigu tõttu. Ebausutavuse vari, minu aju keeldub leppimast looga Soomaal pesitsevast kollist.
Oleks veel, et Amasoonases…
Õpetlik lugu, mulle mõjus kui tüvitekst– nagu n “Mees, kes teadis ussisõnu”.
Ootan huviga uusi lugusid!
Väga kaunis eesti keel, aga perversne muinasjutt. Lõpus oleks võinud lisana ka väike kokaraamat olla.
Hämmastav raamat! Võb küll olla ehe, tõepärane ja põnev, samal ajal aga filosoofiliselt sügav, kõhe ja isegi õudne… Taimetoitluse eestkõne… Tore on lugeda meisterlikku teksti! Loodud raamatumaailm on käegkatsutavalt tõene! Väga suur annus müstikat teeb asja veel huvitavamaks. Liiga õudne kohati ka.
Mõistad, et see pole päriselust, ka mitte krimilugu, aga ometi haarab lugema, kuni selguks…Müstika! Saad ju aru, et väikesel Eestimaal ei saa olla nii eraldatud paika ja elu. Ometi kirjutab autor selle veenvaks, tahad teada, mis juhtub edasi.
Soovitan neile, kellele meeldivad hämarad väljamõeldud lood ja hea jutuvestmisoskus.
Oli huvitav, aga mitte just minu eriline lemmik.