Uku Masingu 100. sünniaastal 2009 usaldati nähtavale tuua üks Masingu senitundmata kirjavahetus – noore Hugo Masingu kirjad neiu Alide Klemetsale, loaga neid, kui sobilik, ka publitseerida. Masingu noorepõlve kirjadest on seni ilmutatud kirjad Jaan Kiivitile („Uskuda, elada“, 2006), ettevalmistamisel on Masingu kirjad Ivar Ivaski isale Vidrik Ivaskile 30-ndaist aastaist. Hugo (Uku) Masing ja Alide (Lii, Lyy) Klemets, mõlemad tugevate silmapuuetega, tutvusidki silmakliinikus. Mõlemad olid ka põhjaeestlased, üks Harjumaalt, teine Virumaalt. Masingu kiindumus oli siiralt usalduslik, kirjade toon pihtimuslik, ent juba neiski on takkajärgi tuntav Masingu poeetiline liialduskalduvus. Masingu loominguloo uurijale on see kõik väga õpetlik. Kirjades Alide Klemetsale kirjeldatakse aga ka esmakordselt poja vahekorda emaga. Hugo kaebab, et ema on tema vastu ülekohtuselt karm, aga miks? Seepärast, et poeg Hugo on liiga erinev teistest noortest, ei ole „nagu teised“. Võiks öelda, et poja omapärase andekuse mõistmiseks puudus tema emal vajalik haare, ema usaldas ainult valju korda ja rangust, aga sellest ei piisanud pojale. Hugo Masingu vaimse arengu kiirus oli tohutu. Stipendiaadiaastad Saksamaal küpsetasid teda erilise kiirusega. Ta vaim kaugenes ka armsa tüdruku Lii vaimust. Viimases kirjas teatab Masing kurva aususega: oled vist isegi märganud, et kogu viimase aasta jooksul ei ole sa enam mu hinges. Ilus ja kurb nagu Shakespeare’i tragöödia! Aga kõik see polnudki väljamõeldis, vaid oli päriselt.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Uku Masingu kirjad on vaga sisu tihedad ja neid ta kirjutab sageli.Monus lugemine.
Hämmastas haruldaselt kaunis käekirja näide ja väga hea joonistamisoskus. Kriitiline on autor sõnades iseenda vastu aga julgeb ka kuulutada et Suits ja Tuglas tegelevad “grandioosse sodiga”. Mõni naine oli Masingu arvates
sääsekurnaja.
Autori arvates on krüsanteem ilusam kui aster, karta tuleb 13-ndat kuupäeva ja Aegviidu on ilusaim paik Eestis.
Üldjoontes aga kahe inimese lahkukasvamise lugu, haridusest ja oludest..
Uku Masing – Kirjad Liile
Minu esimene kohtumine Uku Masinguga, tema luulega ja luuleraamatutega oli vist aastal 1991, Teaduste Akadeemia raamatukogu välis-eesti kirjanduse lugemissaalis. Masing kõnetas isegi minusugust toonast noorukest asjatundmatut raamatuhuvilist…
Praegu aga olles aega veetnud tema tundeliste kirjadega, armastuskirjadega vist isegi…
„Ma tean, et nüüd Sulle enam kirjuta ei oska, võib olla, oleksin seda veel mõni aasta tagasi saand ja osand, aga nüüd tunnen ma vaid igavaid raamatuid. Andesta mulle, kui ta see pole, mis ta olema lõpuks peaks – tean ju, ma ei oska kunagi endast kirjuta, vaid oma mõtteist ja mõistusest. Ja inimese mõistus on siiski üsna kahtlane kraam, tehku ometi keegi mulle selgeks, et ta kõik on. Vaevalt ma seda siiski usun.”
Aastail 1928-1934 kirjutatud kirjad on siin.
Mõttes palusin Uku Masingult vabandust tema eraelulistesse asjadesse piilumise pärast.
Aga jah…
Raamatus kajastatud kirjad peegeldavad Masingu sügavat mõttemaailma ja filosoofiliste vaadete arengut. Need tekstid annavad sooja ja intiimse ülevaate paari vaimsest ja emotsionaalsest suhtest, samuti Masingu intellektuaalsest ja loomingulisest pärandist. Üllatav ja inimlik oli Masingu suur lillehuvi.
Need on isiklikud kirjad ja seda on ka kirjutamisstiilist näha. Palju on mõtisklusi elust ja enda tunnetest. Armastuskirjadeks on neid raskem nimetada, kuna sisuks on rohkem Uku Masingu enda sisemaailm. Ei ütleks, et on lihtne lugemine, kuna kirjad on tihti sisutihedad, küll aga huvitav lugemine.
Nii intiimsed et lausa pean end sundima et teiste eraellu tungin, vabandan!
Samas kui võitu saan endast siis lugesin käest mitte panemisega ühekorraga läbi.
Huvitav lähenemine mis on tingitud tema maailma vaate nurgast.
Jälgisin ka hoolega kuupäevi kirja alguses mõeldes sellele ja sellele daatumile ja võrreldes tänasega.
Meeldis. Väga.
Kriipivalt valus on lugeda selliseid personaalseid kirju. Samas annavad need väga täpselt edasi tolleaegseid elu-olu mõtteid (mis erinevad praegustest). Imetlen Masingu nii iseseisvaid arusaamu, vaateid ja läbisaamisi ühiskonnaga. Ta oli ikka omaaegsetest pea jagu üle.
Saab ülevaate noore Uku Masingu tegemistest ja elust. Algul on kirjavahetus üpris tihe, lõpupoole jääb harvemaks.
Raamatus on poeetilisust ja romantikat, aga ka üksjagu kurvameelsust ning pidev väsimuse kurtmine. See “hea uus ilm” näib mulle küll pigem õudne
Mõtisklused Jumalast, elust ja perest. Teistsugune eesti keel, väga sisutihe. Pole kerge lugemine. Kas need on armastuskirjad? Ise ta ütleb, et teda valdab melankoolia.
Tahaks lugeda Lii kirju.
Lugesin just Loone Otsa “Armastust” ja seal jättis Uku Masing endast teistsuguse mulje. Võimalik, et Loone Ots pani raamatusse rohkem oma loomingut, aga siin on tegemist Uku enda privaatsete mõtetega. Huvitav on lugeda just neid raamatuid kõrvuti, sest siin on Uku noorem ja alles otsib kohta elus, aga “Armastus” toimub aastaid hiljem.
Lugeda oli pigem raske. Uku Masing ei kirjuta oma igapäevaelust, ta filosofeerib. Pidevalt tabasin end mõttelt, et kas see neiu ikka nautis neid kirju – kas ta oli intellektuaalselt samal tasemel? Mina oleksin rohkem olmest tahtnud lugeda, et ajastust rohkem osa saada. Samas elasid nad ju samal ajal, neil enda jaoks ei olnud vaja lisaselgitusi ümbritseva kohta. Huvitav oleks olnud vähemalt ühte Lii vastust lugeda, mis stiilis või millest tema kirjutas?
Nendes kirjades noor Uku Masing avab end sügava filosoofina oma ajast ees.Maaelust ta ei hoolinud ega armastanud, sellest ka erimeelsused emaga. Ometi armastas ta lilledega tegeleda.Raske lugemine, kahju,et ei ole Lii kirju.Ja eks nad lõpuks kasvasid lahku.
Hugo Masingu intiimset kirjavahetust lugedes tundub, et Masing otsib inimese mõõtu nii teoorias(t) kui praktikas(t), olles “ühtlasi koos ja korrast ära, temast näha saab vaid hajusat sära”.
Ei ole kerge leida neid, kellega suhelda, kui vaimses plaanis oled nõnda kõike haarav, süvenemisvõimeline, mitmekülgne ning… ka keha nõuab oma.
Mulle meeldinuks, kui kirjad oleksid originaalide kuvad, mitte vormistatud mingil muul moel. Ja juures võinuksid olla Masingu akvarellid, joonistused, neist ta teeb kirjades palju juttu, ehk ka mõni lemmiknoot.
Rikkalik( tunde)elu!
Väljaanne ärgitab Masingut rohkem uurima ja tema haaret nautima.
Suur tänu kõigile neile, kes tegid nende kirjade lugemise võimalikuks!
Raamat antud välja Uku Masingu 100. sünniaastapäevaks. Väike sissevaade suure vaimuinimese intiimsemasse ja isiklikku elusfääri.
Omapärane tuttavas keerulises sõnastuses kirjavahetus. Hetkel küll ainult Uku Masingu kirjade näol. See oli aeg kui veel kirju kirjutati! Samas tekitab kahetisi tundeid, sest kirjadest suurt midagi ei selgugi, kui vaid hulk segipaisatud seisundeid ja sõnu. Eriti jäi meelde ülistatuna Lii helge naer!