“Soome kirjandusloos esindab Waltari nn tulekandjate põlvkonda. Waltari on neid soome kirjanikke, kes jõudsid eesti lugejateni küllalt varakult, enam-vähem kohe oma kirjanikutee algul. Tema esimeseks üldisemat tähelepanu äratanud teoseks sai 1928 ilmunud romaan «Suur illusioon» ning tema raamatute esimesteks tõlgeteks sellesama romaani juba järgmisel aastal avaldatud vahendused norra ja eesti keelde.” (https://www.postimees.ee/34499/soome-tulekandjaist-suurim-mika-waltari-100) “Rahvusvahelist tähelepanu äratas Mika Waltari aga vahetult pärast sõda, 1945. aastal ilmunud ajaloolise romaaniga “Sinuhe” (Sinuhe egyptiläinen), mis jõudis muu hulgas USA bestsellerite hulka. “Sinuhe” on tõlgitud enam kui 40 keelde. Sellele järgnesid paljud teised ajaloolised romaanid.” (https://et.wikipedia.org/wiki/Mika_Waltari)
Vaata Mika Waltari teoste saadavust ESTERist
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina (maini ka loetud teose pealkirja) ⇓
M. Waltari “Suur illusioon”.
Läbinägelik ja aus ühiskonna hetkeolukorra kirjeldus enne järgmiste kümnendite sõda, idee Euroopa ühendriikidest tõsiselt päevakorral, kusjuures Soomest Berliini, Pariisi, rääkimata Eestist tundus tookord lühike vahemaa olevat. Noorte inimeste ablas kogenematu uudishimu kohtab võrgutajaid, kes teevad neist endile kokteile nagu praegugi-moodsad ajad, mis muud! Algul elataks kui pea ees ja siis kui selg ees, mingi varases nooruses tehtud valik viib inimese selleni,et kogu ülejäänud elu on vigade parandus… Waltari mõjub ka pea 100 a hiljem kaasaegsena.
“Fine van Brooklyn” Loomingu Raamatukogu 20/21 1969
Hoiatav mõttekirjandus ümbruskonna mõjust ja teistega mängivast neiust.
Mika Waltari „Imeline Joosef”
Sinisukk & Co, tlk Andres Lepp
Pisut Mika Waltarit. Minu esimene selle autori raamat üldse. Selline üsna napp „tõsine”, aga samas ka lihtne ajaviiteromaan. Autorilt, kes enamasti kirjutab-avaldab kobakaid telliseid. Ja see siin on midagi alustuseks, isu tekitamiseks…
Räägib see raamat rikkast perekonnast pärit Kaarinist ja filosoofia magistrant Joosefist. Joosef on tark, siiras, hämmastav psühholoog… Ajaviiteks sellest raamatust piisab, aga järgmiseks tuleb võtta näiteks „Sinuhe”.
Mika Waltari “Feliks Õnnelik”.
Soovitan. Kuigi inimesele, kes pole tuttav Piibliga, jääb nii mõndagi arusaamatuks.
Üllatav oli, et Waltari teoseid on eesti keelde nii palju tõlgitud.
Valisin lugemiseks paljude raamatute seast “Feliks Õnneliku”.
Tänu sellele tekkis huvi Waltari ülejäänud loomingu vastu.
Mika Waltari “Suur illusioon”
Noortele alates 12. eluaastast ei soovitaks.
Halb emotsioon tekkis sellest, et kirjeldati suitsetamist, aperatiivi imemist öökohvikutes.
Mika Waltari “midagi sellist ei juhtu”
Oli lühike jutustus lennuõnnetusest ja sealt pääsenud kahest võõrast.
Ausaltöeldes ei pakkunud mingit emotsiooni see lugemine. Oli küll lihtne lugeda ja lühike, kuid väga sisutuks jäi minu jaoks.
“Tähtede seis on selline, komissar Palmu”
Huvitav ja kaasahaarav detektiivromaan rafineeritud kurjategija väljaselgitamisest.
Komissar Palmu tegutseb kolmes Waltari kriminaalromaanis, ta on usaldusväärne ja nutikas uurija.
“Tants üle haudade”
Lugu Vene-Rootsi sõjast, kus Tsaari-Venemaa vallutas Soome ning tsaar Aleksander sõitis Porvoosse, kus tutvus maamõisnikuga.
“Inimkonna vaenlased”
Kui meeldib autor, ristiusu ajaloost on teisigi raamatuid.
Orelimäng meelitas mind Tartu Peetri kirikusse koos vanatädiga enne kooliaega. Olin tutvunud kirikupühadega, piibli ja evangeeliumiga.
Elasin enamasti koos vanatädidega, ema oli tulevase abikaasaga maal uusmaasaajana. Kolhoosi asemel kolisid nad linna, elasin nende peres alates 1952 (IV klass).
Usklikke peres ei olnud, olen skeptik surmajärgse suhtes. On ainete ringkäik suures süsteemis.
“Suur illusioon”
Mika Waltari esimene teos, mis ilmus 1928 aastal ja tegi autori üleöö kuulsaks. Autor on öelnud, et häbeneb nooruse tuhinas kirjutatud teost ja soovinud teksti hiljem muuta, kuid siiski sellest loobunud. Teoses keskmeks on noorte elu 1920ndatel, nende eneseotsingud, majanduslikud mured, armukolmnurk ning küsimus kas armastus on üks suur illusioon.
“Suur illusioon”
Originaalse ja huvitava süžeega raamat, aga ega ei jää ka millestki ilma, kes ei loe. Muidu on kerge lugemine.
Hästi ei saa aru, mis tegi selle raamatu nii müüdavaks ja populaarseks. Kirjutatud ca 100 aastat tagasi, mil raamatuid oli palju vähem, seega oli ka väga häid raamatuid vähem.
“Mikael Karvajalg”
Raamat on ammuse ajaloo üks pilt. Sellel on ka väga hea järelsõna. Peategelane on tobu.
Nii paksu raamatu lugemise ajal on emotsioone mitu: Waltari stiil on äratuntavalt vaimustav – vaimustavalt äratuntav. Ilukirjandus on parim võimalus ajaloo tõlgendamiseks.
“Mikael Hakim”
Kindlasti soovitan. Suurepärane romaan. Mikael Carvajalast ja tema sõbrast Anttist. Saab naerda ja nutta, teadmisi ajaloost ja muidu elust-olust. On ka põnevust. Ei oska tunnet kirjeldada, aga lugedes tunne oli. Vist haarav! (Tegelikult meeldis “Sinuhe” rohkem”.)
Johannes Aaviku tõlgitud ja 1956. aastal kirjastuses Orto ilmunud “Kaarin Magnusetütar” on mu esimene Mika Waltari romaan. Kuna Eerik XIV kohta ei teadnud ma lugema asudes midagi, siis oleks see pidanud muutma mu lugemiskogemust paremaks (eelistan tavaliselt alternatiivajalugu, sest ajaloolises romaanis on ju lõpp teada!). Loomulikult guugeldasin Eeri XIV kohta juba enne poole raamatuni jõudmist!
Mulle meeldisid väga kirjeldused peatükkide alguses ja lugu hoidis mu huvi nii siis, kui veel ei teadnud lõppu kui ka hiljem. Siiski ei muutunud tegelased elavateks, pigem oli tegemist näitlejatega laval.
“Feliks õnnelik”.
Soovitan lugeda, sest on väga õpetlik lugu. Sain nii mõndagi selgemaks, mis on seotud usu, ristiusu ja uskumisega. Lahendas minu jaoks mitu probleemi.
“Ei ole homset päeva”
Raamat on eesti keeles trükitud eriväljaandena Torontos 1962. aastal sünnipäevakingitusena Ü. Eesti Kirjastuse ORTO liikmetele.
Inimene võib õigustada oma käitumist teiste inimeste ees, aga oma südametunnistuse eest ei põgene.
Meeldis, lühike ja hingeminev raamat. Soovitan ühe hingetõmbega läbi lugeda.
Soovitan 70+ naistele.
M. Waltari “Ei ole homset päeva” on raamat hingepiinadest ja tunnetest ning kes ja kuidas nendega toime tuleb.
“Johannes Angelos”
Sisse on põimitud tarkuseteri inimese olemuse ja käitumise kohta.
Sama olelusvõitlus käib edasi, ainult teiste vahenditega. Kardan demokraatia hukku nagu Rooma riigi hävingut.
“Sininen yö” (luuletus)
“Sinine öö” tekitab tugeva igatsuse ja kurbuse tunde, näidates valu elu järele, mida sa ei saa. Luule pildid, nagu raudteejaam ja märjad tänavad, muudavad emotsioonid selgeks ja tõeliseks. Selle vaikne kurbus jääb sinuga, meenutades unistusi, mis tunduvad kauged.
Mika Waltari “Tõde Eestist, Lätist ja Leedust”
Kompaktne, kergesti mõistetav ülevaade kolme Balti riigi saatusest murrangulisel ajal II maailmasõja algusaastail. Meistri poolt kirjutatud, keeleliselt sujuv lugeda. Köitsid kaasaegsete kirjeldused meie maa annekteerimisest.
Vene kommunistliku riigiaparaadi õelus, röövellikkus ja hoolimatus ajab südame pahaks. Me teame seda sovjeti hinge. Usaldamatus on tunne, mida tunneme idanaabri suhtes. Korralagedus, laiskus, valelikkus – riik, kus inimelu ei maksa midagi tänase päevani.
Mika Waltari “Suur illusioon”
Pikad keerulised laused, kohati palju sõnavahtu. Ei ole kõige kergem lugemine.
Soovitan! Pea sada aastat tagasi kirjutatud, noore mehe, algaja kirjaniku tähelepanekud ja mõtted elust, armastusest, naistest ….
Palju on selle ajaga muutunud, aga väga palju on ikka sama.
Midagi tuttavat tuli ette. Otsisin üles 1969. aasta “Loomingu Raamatukogu” “Fine van Brooklyn”. Koltunud lehed ja väike kiri, aga lugeda oli palju parem. Kirjanik oli arenenud ja tõlge oli paremas eesti keeles (Endel Mallene).
Kuna mind kohutavalt häirib praegu lausa hoogtöö korras käiv eesti keele hävitamine, siis märkan rämpskeelt lausa igal pool, näib. “… Caritas ei pannud elektrit põlema…”
Mika Waltari “Neli päevaloojakut”
Mika Waltari ilmselt kõige intiimsem lugu. Tundus veidi muinasjutulik kirjeldus päris elust ja loomeprotsessist.
Muhe raamat
“Sinuhe”
Muinasjutuline, ajalooline teos Egiptusest. Lugesin juba teist korda ja väga meeldis. Nii palju saab paralleele tuua tänasesse päeva, palju äratundmist.
Mõnusad detailsed kirjeldused. Jätab väga usutava mulje, et nii oligi. Meeldib “mina” -võtmes kirjutusstiil.
Juhtumisi leidsin kodust riiulilt “Midagi sellist ei juhtu”.
Mulle väga meeldis. Lugu on lühike, aga hästi kirjutatud ja oli lihtne ennast raamatusse ära kaotada.
Lugu oli parajalt humoorikas kentsakate tegelastega, kuid üksjagu oli ka õõva ja süngust (lennuõnnetus, sõjaseisukord)
Enne lugemist silmasin siin kommentaare ja olin seetõttu väga skeptiline, kuid nüüd sooviks kindlasti veel Mika Waltari teoseid lugeda.
“Tähtede seis on selline, komissar Palmu”
Mika Waltari on tõeline klassik. Kõik, mida kirjutab on huvitav ja haarav lugeda. Ei saa käest ära pannagi, enne kui on läbi.
Minu teine Waltari. Ammu pole krimkasid lugenud, aga raamat haaras kohe kaasa. Nii mitmekesine, humoorikas, soomepärane, põnev ja uskumatu lugemine. Edaspidi mõjus innustavalt kogu Waltari looming läbi lugeda.
Mika Waltari ”Sinuhe”,
päris pikk lugemine, aga huvitav ja kaasahaarav. Omapärane lugu. Meeldis nii mulle, kui kogu perele.
“Kes tappis proua Skorfi”
Soovitan. Ajalooliste romaanide kõrval on suurmeistril ka teisi raamatuid. Antud raamatus on esikohal inimsuhted.
Väga mõnus oli lugeda nii öelda vanaaegset krimkat, kus komissar Palmu kasutab oma mõistust ja loogikat. Puudusid kaasaegsed tehnilised ja teaduse imed, kaasa arvatud DNA.
Sundisin ennast lugema sest kohati läks ikka täitsa sassi ja nimed nii keerulised .
Aga siis leidsin interneti avarusest et on olmas selle nimeline kuuldemäng ja nii ma raamatuga sõbraks saingi .
Ühekordne lugemine , soovitan aga just neile kellega teema rohkem sina peal.
Valisin tema teostest “Komissar Palmu eksitus”. Hästi kirjutatud vana aja detektiivromaan. Lugedes tekib huvi ja ootus lahenduse kohta.
Minul sattus kätte Mika Waltari teos “Mikael Hakim”. Alguses ehmatas ära lehekülgede arv (lk 904), kuid lugema hakates leheküljed kadusid kiirelt. Ma ei ole enne lugenud M. Waltari teoseid, kuid see konkreetne raamat meeldis väga ja soovitan ette võtta lugemisteekonna. Lugu Mikael Hakim´´´ st ja tema vend Anttist, kes Euroopas mitmete ususõdade käigus võtavad omaks islamismi ja kuidas kulgeb nende elu edaspidi. Rohkelt põnevaid seiklusi.
Lugesin M. Waltari “Midagi sellist ei juhtu”. Raamat algas väga suure hooga pinget ja põnevust üles kruttides – kes ei elaks kaasa lennuõnnetuses osalejatele. Peategelase kohta ei olnud täpselt aru saada, miks ja mis eesmärgil ta reisib, kas põgeneb, kas üritab sõja eest pakku minna või on tal mõni isiklik motiiv, kuid ta tundus sümpaatne. Raamatu lõpp vajus minu jaoks ära, ootasin, et peategelased – mees ja naine – jõuavad kuhugi (kenasse, turvalisse?) kohta, tuleb õnnelik lõpp, aga minu jaoks jäi kõik lahtiseks ja justkui lõputa. Püüdsin ka kangesti märke lugeda, et aru saada, mis riiki see lennuk siis kukkus. Kokkuvõttes raamat meeldis, kohati isegi väga, kujutasin toimuvat silme ees ja elasin tegelastele kaasa, aga lõpu oleksin ise vist veidi teisiti kirjutanud.
Mika Waltari “Turms, surematu” osutus minu valikuks, sest on Mirkos saadaval e-raamatuna.
See ajalooline romaan meenutas kui keeruline oli elu paar tuhat aastat tagasi seisuste, sõdade ja jumalate kummardamisega. Hästi haakus sellega samal ajal sarja “Rooma” vaatamine, mis täiendas loetut visuaaliga.
“Võõras mees tuli tallu”
Vabrikutööline tuleb kuulutuse peale tallu tööle, sest arvab, et maal on ta vajalikum kui linnas. Talus on mehejõudu vaja, sest seal elavatest meestest üks on vana ja teine unistab ning ei jõua või viitsi tööd teha.
Ilmumisel tekitas teos väga vastandlike arvamusi, kuid sai 1937. aasta lühiromaanide võistlusel kõrge auhinna.
Raamat haaras mind kaasa.
Mika Waltari “Riigi saladus” – raamatu aineks on Piibli sündmused paasapühadest nelipühadeni. Lugu sellest, kuidas roomlane näeb pealt Jeesuse ristilöömist, tal tekivad küsimused, milles peitub ristilöödu “saladus” ning kuidas seejärel temast saab Jeesuse järgija/jünger (alustades põhimõtteliselt palverändu koos teistega).