Vahur Afanasjevi saagalik romaan jälgib Peipsiveere külaelu arengut teise maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni.
Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti traagiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust.
Teose keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp.
Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga.
Teose käsikiri saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017. a romaanivõistlusel esikoha. Romaan pälvis Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse sihtkapitali 2017. a aastaauhinna ning 2018. a Võtikvere raamatuküla kirjanduspreemia ja Virumaa kirjandusauhinna.
„Serafima ja Bogdan“ (2017,2019) ESTERis; „Serafima ja Bogdan“ (2021) ESTERis
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Uue, äsja alanud “Raamatuga kevadesse” hooaja algul on ju tore uuesti lugeda ja meenutada midagi, mida paljud targad-toredad inimesed on lugenud ja kiidavad. Seeläbi on lootus saada kinnitus sellele, et suudan lugeda muudki kui ajaviiteromaan või nordic-noir krimka. Mõlemat ei taha küll sugugi alahinnata, ei kirjutamise-avaldamise ega lugemise mõttes. //
“Sõda on veerenud üle maa vääramatult nagu kevadine susisev ja praksuv rüsijää, mis liigutab paigast mitmetonniseid rändrahne, kisub teinekord kaldaäärseid puid juurtega üles ning võib kõrkjastiku siledaks liivarannaks äestada või ei tea kust tulnud kiviklibuga täita. Need, kelle sõda ellu jättis, on jälle koos, kuid paljud kirjutamata ühendused inimeste vahel on pöördumatult puruks rebitud. Nende vahele on külvatud kurbuse ja vihkamise mõrud seemned.“ (lk 10) //
Autor on oma 2017. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha pälvinud raamatu kohta öelnud:
„Serafima ja Bogdan“ on lugu inimestest, kes lükkavad vastutuse enda elu eest kellegi teise õlule. Jumala või kolhoosi kraesse. Ja sellega loobuvad õigustest. Miks nad nõnda teevad?
Romaanis ulevaade Peipsiveere kula arengust teise maailma soja lopust Noukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Etnograafiline toetruu elu Peipsi aarest. Mina olen oma nooruses seal elanud ja mulle on see koik toimuv minu elu. Vaga monus tunne on kohtuda noorpolvega.
Ennustamatute keerdkäikudega lugu Peipsiäärsest elust meeste poolt kallutatud maailmas, kus naistel on raske täie mòistuse juurde jääda. Kaasahaarav, õudust pakkuv ja samas liigutav lugu, mudag tahaks kohe ja ühe hooga läbi lugeda. Kui tekib võimalus siis võiks peale raamatu lugemist minna vaatama ka Tartu Uue teatri samanimelist lavastust. See kokku on unustamatu kogemus. Lavastuses tuleb kogu raamatus kirjutatu veel korra ellu ja kinnistub veel kòvemini mällu. Afanasjev ise oli ka etenduse valmimisel tegev jõud, kirjaniku käsi ja hing on etenduses sees. Kindlasti tuleb peale raamatu lugemist või juba lugemise ajal võtta ette käik Peipsiveerele! Meie väike Eesti muutub hetkega suureks ja pisut veel imelisemaks.