Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Vahur Afanasjevi saagalik romaan jälgib Peipsiveere külaelu arengut teise maailmasõja lõpust Nõukogude Liidu kokkuvarisemiseni.
Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti traagiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust.
Teose keskne teema on vastutuse võtmine enda elu eest. Peipsiveere vanausulised, kes elasid jumala hirmus ja armus, kaotavad nõukogude võimu ajal moraalse pinna. Paljude jaoks saabub maailma lõpp.
Värvikate külainimeste elufilosoofia avamine põimub kriminaalfilmilikult köitva tegevustikuga, vanatestamentlik õõv rahvaliku huumoriga, dokumentaalsus maagilise realismiga.
Teose käsikiri saavutas Eesti Kirjanike Liidu 2017. a romaanivõistlusel esikoha. Romaan pälvis Eesti Kultuurkapitali Kirjanduse sihtkapitali 2017. a aastaauhinna ning 2018. a Võtikvere raamatuküla kirjanduspreemia ja Virumaa kirjandusauhinna.
„Serafima ja Bogdan“ (2017,2019) ESTERis; „Serafima ja Bogdan“ (2021) ESTERis
***
Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓
Uue, äsja alanud “Raamatuga kevadesse” hooaja algul on ju tore uuesti lugeda ja meenutada midagi, mida paljud targad-toredad inimesed on lugenud ja kiidavad. Seeläbi on lootus saada kinnitus sellele, et suudan lugeda muudki kui ajaviiteromaan või nordic-noir krimka. Mõlemat ei taha küll sugugi alahinnata, ei kirjutamise-avaldamise ega lugemise mõttes. //
“Sõda on veerenud üle maa vääramatult nagu kevadine susisev ja praksuv rüsijää, mis liigutab paigast mitmetonniseid rändrahne, kisub teinekord kaldaäärseid puid juurtega üles ning võib kõrkjastiku siledaks liivarannaks äestada või ei tea kust tulnud kiviklibuga täita. Need, kelle sõda ellu jättis, on jälle koos, kuid paljud kirjutamata ühendused inimeste vahel on pöördumatult puruks rebitud. Nende vahele on külvatud kurbuse ja vihkamise mõrud seemned.“ (lk 10) //
Autor on oma 2017. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel esikoha pälvinud raamatu kohta öelnud:
„Serafima ja Bogdan“ on lugu inimestest, kes lükkavad vastutuse enda elu eest kellegi teise õlule. Jumala või kolhoosi kraesse. Ja sellega loobuvad õigustest. Miks nad nõnda teevad?
Romaanis ulevaade Peipsiveere kula arengust teise maailma soja lopust Noukogude Liidu kokkuvarisemiseni. Etnograafiline toetruu elu Peipsi aarest. Mina olen oma nooruses seal elanud ja mulle on see koik toimuv minu elu. Vaga monus tunne on kohtuda noorpolvega.
Ennustamatute keerdkäikudega lugu Peipsiäärsest elust meeste poolt kallutatud maailmas, kus naistel on raske täie mòistuse juurde jääda. Kaasahaarav, õudust pakkuv ja samas liigutav lugu, mudag tahaks kohe ja ühe hooga läbi lugeda. Kui tekib võimalus siis võiks peale raamatu lugemist minna vaatama ka Tartu Uue teatri samanimelist lavastust. See kokku on unustamatu kogemus. Lavastuses tuleb kogu raamatus kirjutatu veel korra ellu ja kinnistub veel kòvemini mällu. Afanasjev ise oli ka etenduse valmimisel tegev jõud, kirjaniku käsi ja hing on etenduses sees. Kindlasti tuleb peale raamatu lugemist või juba lugemise ajal võtta ette käik Peipsiveerele! Meie väike Eesti muutub hetkega suureks ja pisut veel imelisemaks.
Väga kurb oli lugeda, et paljude inimeste saatuse otsustasid teised inimesed, teine võim.
Olen vist liiga vana sellise raamatu lugemiseks. Ei suutnudki lõpuni lugeda.
Liiga palju roppust, jõhkrust, ebainimlikkust.
Lugu elust Peipsiääres läbi mitme põlvkonna, raamat algab aastaga 1944 ja lõpeb üheksakümnendate keskel. Lugemine läheb aeglaselt, sest on raske elu, palju kurbust, ülekohut, unistamine kättemaksust.
Samas on ladusalt kirjutatud ja siiski soovitan lugeda.
Tõeliselt huvitav raamat, mis on algusest lõpuni kaasahaaravalt põnev. Suurepärane ülevaade Peipsi vanausulistest.
Lugesin seda raamatut mitu aastat tagasi suure huviga. See oli nagu reis mulle tundmatusse Eestimaa osasse, Peipsi äärde, läbi erinevate ajastute ja ajalooperioodide, riigivõimude ja eluvaadete. Elasin kaasa raamatu naistegelastele ja kohati oli raske lugeda nende kannatusi, kujutleda, et kuskil võis ka päriselt nii palju valu, vaeva ja jõhkrust olla. Oleksin väga tahtnud ka teatrilavastust näha.
Väga meeldis vanausuliste kombeid tutvustav osa, sest minu teadmised vanausulistest piirdusid ajalooõpikuist loetuga. Raskem oli vastu võtta kättemaksu-tragöödiat, isegi kui see lõppes märgilise ragnarökina.
See on see kauaotsitud suur Eesti romaan. Mastaapne põhjamaa saaga.
Mitte ilmtingimata halb raamat, kuid tundsin, et kui raamatu ennatlikult lõplikult käest panen, ei jää see mind painama. Minu jaoks olid nii olustik, tegelased, kui ka proosa ilmetu.
Jäi lõpuni lugemata (u 200 lehekülge…)
Hästi kirjutatud raamat. Saab ülevaate Peipsiveere vanausuliste elust aastail 1944 kuni Eesti taasiseseisvumiseni. Raamat on tublisti parem kui oli teatrietendus. Kahju, et autor nii varakult suri. Ta oleks võinud veel suurepäraseid raamatuid kirjutada.
Kättemaks on sõge. Need kohad, Kasepää, Kolkja, Varnja, Mustvee on mulle tuttavad. Rääbis oli minu lapsepõlves peamine kala, mida sõime.
Kuna vanausuliste elust Peipsi-ääres elavatest rahvustest on minu kätte sattunud üsna vähe, siis oli meeldiv lugemine (õigemini ülelugemine).
Tolleaegsete inimeste suhetest, tegemistest. Eriti kui silmas pidada seal valitsevast võimust, mille olemisest on endalgi ülevaade.
Soovitan kõigile eestlastele ja eestimaalastele. Annab ajaloolise ülevaate meie Peipsi venelaste elust, mida ei tea.
Oli huvitav ja kasulik lugemine. Oleks tahtnud autorist rohkem teada.
Suur romaan, mis kulgeb läbi mitme aastakümne ning annab ülevaate Peipsiveere vanausuliste elust. Ühe perekonna lugu, mis põimub ka kõigi teiste külaelanikega ning kuidas neid Nõukogude Liidu võim mõjutas. Raamat on pikk, kuid ka sündmusi on palju. Lõpp läks vägagi hullumeelseks.
Jõgiromaan ehk lugu läbi mitmete aastakümnete elust-olust Peipsi ääres. Oli nii põnevust kui uusi teadmisi kultuurist, millel oma roll ja koht ühes väikses kohas Eestis.