1. Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon”? – Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart.
2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste? – Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued.
3. Mis žanr see on? – Portreemaal. Maagiline realism.
4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud? – Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus.
5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi? – Sest elavate lood on veel pooleli.
6. Mida see raamat tahab öelda? – Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Viivi Luik „Kuldne kroon” (EKSA 2023)
Aeg, mis on vaja selleks, et lugeda targa inimese, elutarga ja erinevate kogemustega inimese mõtteid… see on hästi kasutatud aeg. Sellisel lugemisel võib alati vaikselt loota, et äkki ma saan sellest kõigest õigesti aru. Saan midagi teada, midagi tunda, midagi oma hinge jaoks. Viivi Luik teab, et „kõik mälestused paljastavad ainult seda, kes mäletab“. (lk 39). „Teist võib inimene mäletada ainult niipalju, kui palju ta mäletab iseennast teisega seoses“. (lk 121–122) See raamat on maagiline ja kaasahaarav. Seda isegi siis kui endal samalaadseid kogemusi ei ole. Ja ei peagi olema.
Viivi Luik ” Kuldne kroon”
Avastasin Viivi Luige mitte luuletajana, vaid juba prosaistina. Osavõtjana “Raamatuga kevadesse” loen teadlikult , targa elumõtestajana pean lugu tema mõtetest, ükskõik,kas paberkandjal raamatuna, raadios või loegutes ööülikoolis. Nauditav , kuids ta on iseloomustanud oma kaasteelisi.Soovitan igale soost olenemata täiskasvanud lugejale, kes tahab maailma asjadest aru saada.
Soovitan. Maksim Gorki on öelnud: “Kõige hea eest, mis minus leidub, võlgnen ma tänu raamatutele.” Ka Viivi Luik kinnitab, et raamatud on temast teinud inimese, sest igast raamatust saab midagi õppida.
Raamatu peategelased on vaimuinimesed, kellega autor on eluteel kohtunud. Mälestuskillud moodustavad ilusa terviku ja meenutavad meile möödunud aegu.
Soovitan, kuna kõik, mis ta kirjutab, on puhas kuld. Ja midagi tabamatut on tema loomingus; selles, kuidas ta maailma näeb.
Tähendusrikkus. Põnevus sellest, kuidas Luik portreteerib inimest.
Viivi Luik on üks kirjanikest, kelle iga raamat on puhas rõõm ja naudingusõõm sõna ilust. Sõna ILU, vaikne rõõm nauditavast lugemisest.
Soovitan südamest! Kasvõi meeles pidamiseks, et “iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu.” “Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad”.
Äratundmisrõõm: VL lapsepõlves lugemas heinaküünis, mina lakas, vihm katusel rabisemas.
Hingesugulus – raamatute, lugemise väärtustamine hariduse-harituse teel. Oluliste inimeste avanemine autori kohtumiste kaudu (G. Meri Toompeal, Padre Vello kiri Francati trattorias, hr. Heepe, Arae Fried)
Võrratu raamat – soovitan. Autor kirjeldab inimesi, kes teda on mingil moel mõjutanud, aga kes nüüdseks on igavikku lahkunud.
Ise poleks ma seda raamatut kunagi osanud valida. Praegu programmis “Raamatuga kevadesse” tekitas see väga positiivse üllatuse. Lugesin väga suure huviga.
Viivi Luik oma tuntud headuses. Viib luegja arukate inimeste juurde. Lugegem ikka häid raamatuid. Elu on lühike. Võtsin ikka uuesti Tammsaare kätte. Mati Unti olen ikka “armastanud”.
See on raamat, mida ei pea lugema algusest lõpuni ja järjest. Avad suvalisest kohast ja satud lugema esseed Marju Lepajõest või “Sõrmeküünte all sünnimaa mullast”. Kui see nüüd on emotsioon, siis lugedes Viivi Luike olin dialoogis kord A. Alliksaarega, kord J. Viidinguga jne. Vaimustav!