1. Miks on selle raamatu pealkiri „Kuldne kroon”? – Sellepärast, et Andres Ehin ütles: „Kui kuuekümnendates aastates üldse midagi kuldset oli, siis oli see kroon põlatud poeedi peas.” Põlatud poeedi all pidas ta silmas muidugi mõista Artur Alliksaart.
2. Kas raamatus on varem ilmunud tekste? – Ükski lugu pole sel kujul varem ilmunud. Enamik on täiesti uued.
3. Mis žanr see on? – Portreemaal. Maagiline realism.
4. Kas autorit võib usaldada? Kas modellid on tõepäraselt kujutatud? – Kes tahab täpsust, see usaldagu entsüklopeediaid ja rahvastikuregistrit. Inimesed, keda siin on kujutatud, on olnud osalised minu elus. Mina olen neid kogenud nii ja mitte teisti. Teistel on nendest inimestest omaenese pilt ja omaenese kogemus.
5. Miks siin on kujutatud ainult lahkunuid, mitte elavaid inimesi? – Sest elavate lood on veel pooleli.
6. Mida see raamat tahab öelda? – Et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu. Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad.
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Viivi Luik „Kuldne kroon” (EKSA 2023)
Aeg, mis on vaja selleks, et lugeda targa inimese, elutarga ja erinevate kogemustega inimese mõtteid… see on hästi kasutatud aeg. Sellisel lugemisel võib alati vaikselt loota, et äkki ma saan sellest kõigest õigesti aru. Saan midagi teada, midagi tunda, midagi oma hinge jaoks. Viivi Luik teab, et „kõik mälestused paljastavad ainult seda, kes mäletab“. (lk 39). „Teist võib inimene mäletada ainult niipalju, kui palju ta mäletab iseennast teisega seoses“. (lk 121–122) See raamat on maagiline ja kaasahaarav. Seda isegi siis kui endal samalaadseid kogemusi ei ole. Ja ei peagi olema.
Viivi Luik ” Kuldne kroon”
Avastasin Viivi Luige mitte luuletajana, vaid juba prosaistina. Osavõtjana “Raamatuga kevadesse” loen teadlikult , targa elumõtestajana pean lugu tema mõtetest, ükskõik,kas paberkandjal raamatuna, raadios või loegutes ööülikoolis. Nauditav , kuids ta on iseloomustanud oma kaasteelisi.Soovitan igale soost olenemata täiskasvanud lugejale, kes tahab maailma asjadest aru saada.
Soovitan. Maksim Gorki on öelnud: “Kõige hea eest, mis minus leidub, võlgnen ma tänu raamatutele.” Ka Viivi Luik kinnitab, et raamatud on temast teinud inimese, sest igast raamatust saab midagi õppida.
Raamatu peategelased on vaimuinimesed, kellega autor on eluteel kohtunud. Mälestuskillud moodustavad ilusa terviku ja meenutavad meile möödunud aegu.
Soovitan, kuna kõik, mis ta kirjutab, on puhas kuld. Ja midagi tabamatut on tema loomingus; selles, kuidas ta maailma näeb.
Tähendusrikkus. Põnevus sellest, kuidas Luik portreteerib inimest.
Viivi Luik on üks kirjanikest, kelle iga raamat on puhas rõõm ja naudingusõõm sõna ilust. Sõna ILU, vaikne rõõm nauditavast lugemisest.
Soovitan südamest! Kasvõi meeles pidamiseks, et “iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu.” “Kõik elud on ühe suurema mustri lõngad”.
Äratundmisrõõm: VL lapsepõlves lugemas heinaküünis, mina lakas, vihm katusel rabisemas.
Hingesugulus – raamatute, lugemise väärtustamine hariduse-harituse teel. Oluliste inimeste avanemine autori kohtumiste kaudu (G. Meri Toompeal, Padre Vello kiri Francati trattorias, hr. Heepe, Arae Fried)
Võrratu raamat – soovitan. Autor kirjeldab inimesi, kes teda on mingil moel mõjutanud, aga kes nüüdseks on igavikku lahkunud.
Ise poleks ma seda raamatut kunagi osanud valida. Praegu programmis “Raamatuga kevadesse” tekitas see väga positiivse üllatuse. Lugesin väga suure huviga.
Soovitan kindlasti lugeda neil, kes on lugenud näiteks “Sada aastat üksildust” või “Armastus koolera ajal”. See on tõeline maiuspala maagilise realismi austajatele ning põnev lugermisvara ka hispanistidele. Loomingu Raamatukogus on veel palju hispanistidele huvitavat lugemist. Hea sari.
Soovitan. Väga paeluv ja nauditav tekst. Uudne lähenemine loomeinimestele. Viivi Luigel on suurepärane inimeste jäädvustamisoskus. Pani mõtlema ja haaras kaasa.
Viivi Luik oma tuntud headuses. Viib luegja arukate inimeste juurde. Lugegem ikka häid raamatuid. Elu on lühike. Võtsin ikka uuesti Tammsaare kätte. Mati Unti olen ikka “armastanud”.
See on raamat, mida ei pea lugema algusest lõpuni ja järjest. Avad suvalisest kohast ja satud lugema esseed Marju Lepajõest või “Sõrmeküünte all sünnimaa mullast”. Kui see nüüd on emotsioon, siis lugedes Viivi Luike olin dialoogis kord A. Alliksaarega, kord J. Viidinguga jne. Vaimustav!
Soovitan kõigile, kel vähegi huvi kultuuriloo vastu. Lühidalt väga hea ülevaade. Tekkis soov nii mitmegi inimese kohta rohkem lugeda, uurida.
Mõnus lugemine. Osa lugusid olid tuttavad. Luik on neist rääkinud. “Dokumendi võltsimist” on vahendanud ka ta ema, kes rääkides nakatavalt naeris. Oli nostalgiat, oli koomikat, sisukaid mõtisklusi ja kergust… Kõige enam meeldis see lugu emast. Nii palju sümboleid ja tähendusrikkust.
Soovitan lugeda, sest siis saad teada, et ükski elu pole omaette ega eraldi. Iga elu mõjutab ja muudab mõnda teist elu.
Tänu autorile sain kinnitust tõsiasjast, et selleks et elada, oleme ikka sunnitud müüma oma elu.
Soovitan, nauditav ja sügavamõtteline lugemine. Viivi Luik räägib teda mõjutanud kultuuriinimestest nii, nagu tema neid nägi. On tuntud nimesid ja vähem tuntuid, kuid igal inimesel tekib teisest inimesest oma nägemus ja pilt ning just seda see raamat edasi annabki. Viiv Luik oskab seda veel edasi anda väga luuleliselt ja mõtlemapanevalt.
Uued lood ja mälestused, portreemaalid 60ndate-70ndate inimeste kohta, kes on olnud osalised kirjaniku elus – iga elu mõjutab ja muudab mõnd teist elu.
“Raamatud on minust teinud inimese” (Viivi Luik) – minust samuti… Huvitav oli kohtude selles raamatus minu nooruse- ja eakaaslastega…
“Ja kuidas kõik kaob, kuni näib, et seda pole kunagi olnudki, et me oleme sellest kõigest ainult und näinud…”
Soovitan.
Toredad meenutused tuttavatest tegelastest ja kohtadest. Hästi kirjutatud.
Mulle meeldis tohutult välja toodud Thomas Manni tsitaat: “Kirjanik on see, kellele kirjutamine on raskem kui teistele inimestele”.
Kahekümnenda sajandi lood ja kohtumised erinevate inimestega – kirjanikud, kunstnikud ja teised.
Ajarännak möödunud sajandisse. Meenutused inimestest, kes minuga ühel ajal elanud.
Pani südame põksuma. Eriti lõpp. Kirjutamine kui kirjaoskus. Näen seda oma lastelastelt, et nad ei oska ja ei taha enam käsitsi kirjutada.
Viivi Luik on kirjanik, kelle iga raamat mulle meeldinud on! See ei ole siin ka erand. Mõnus, mõtlik lugemine – tore saada teada rohkem temast ja teelkäijatest. Huvitavalt kirja pandud kohtumised, tegemised ja ütlemised. Peab ikka hea mälu olema inimesel, kes nii detailirohkelt suudab neid hiljem kirjeldada. Viivi Luik – minu lemmik!
Raamat sobib vanematele keskealistele eestlastele, kelle omad mälestused neist inimestest põimuvad Viivi Luige omadega.
Noortele on need tegelased ainult nimed, küll aga on Viivi Luige stiil, tema jutustamisviis ja seosed imetlust väärt. Kõik on kõigega seotud. 🙂
Nende tuntud ja tundmatute inimeste portreefragmendid Viivi Luige mälestustes ja tõlgenduses mõjuvad maagiliselt nagu Uku Masingu ja Artur Alliksaare kirjutatugi.
Soovitan. Lühikesed lood, ladus lugemine, hea keelekasutus.
Palju viiteid autori enda varasemale loomingule. Tuntud kultuuritegelastest huvitavad mõttekillud ja kohtumised autoril nendega.