Virginia Woolf “Lained”

Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest 

“Laineid” võib iseloomustada kui keha rütmide otsingut. Meeltega seonduval ja sensuaalsel on romaanis oluline koht. Rütm on “Lainete” tähtsaim element. Virginia Woolf ise on tunnistanud, et ta ei järgi romaanis mitte süžeed, vaid rütmi. Woolfi uurija Gillian Beer soovitab “Lainete” lugejal lasta end lainetest kanda, alluda teose rütmile ning mitte ärevusse sattuda, kui järg käest kaduma kipub ja süžee ning sündmustiku päästvat niidiotsa kuigi varmalt ei pakuta.

„Lained“ (1999) ESTERis; „Lained“ (2008) ESTERis

***

Lugemisprogrammi Raamatuga kevadesse 2024/2025 hooaja (Siurust Nobelini) osalejate tagasiside leiate kommentaaridest ⇓

17 thoughts on “Virginia Woolf “Lained”

  1. Lootsin midagi enamat. Natuke hüplev kohati aga eks oligi nn laine stiilis.
    Tavaline . Ühe korra lugemine.

  2. Vaga raske lugeda, sest kogu aeg on kujunduslikud valjendused. Soovitus oli, et lasta end lainetel kanda , kuid mina selleks voimeline ei olnud.

  3. Virginia Woolf “Lained”

    See raamat on mul juba tükk aega olnud lugemist ootavate raamatute virnas. Piisavalt lähedal, et saaks võtta kui aega juhtub olema. Piisavalt kaugel… no üldse ei sega, ei tuleta ennast meelde. Lõpuks tuligi selle raamatu kord loetuks saada!

    See on olekuromaan. Tehniliselt imetabane, keerukas ja voogav teos, mille lugemine nõuab ülimat pingutust ja vastupidamist. Ja aega, rahuliku lainetes kulgemise aega. Kordan: selle raamatu lugemiseks peab olema palju aega ja kannatlikkust.

    “Et aga panna teid aru saama, anda teile oma elu, pean teile loo pajatama – ja lugusid on nii palju, nii palju: lapsepõlvelood, koolilood, armastus, abielu, surm ja nii edasi; ja ükski neist pole tõsilugu. Ometi pajatame üksteisele lugusid nagu lapsed ja nuputame nende kaunistamiseks välja naeruväärseid, toretsevaid, ilusaid sõnu. Kui väsinud olen ma lugudest, kui väsinud olen sõnadest, mis maanduvad ilusti jalgadele! Ja veel, kuidas ma umbusaldan puhtaid elujooniseid, mida visandatakse poolele märkmepaberilehele…” (lk 204)

  4. Ootamatu ja ettearvamatu. Püüdsin olla kohal, et mitte kaotada järge ja püsida ikka rütmis.

  5. Kummaline lugu ja veider seltskond.
    Aga vahelduseks võib ka sellist raamatut lugeda ja väga raske saatusega autori teose rütmidest aru saada.

  6. Lugema peaks “aega-küll” rütmis. Et oleks püsivust ja mahti jälle mõni lehekülg tagasi lehitseda. Naised – Susan, Bernard, Louis, Rhoda, Jinny, Neville – ajast ligi 100 aastat tagasi elavad oma soo heitlikku elu. Ei midagi aegunut ega vananenut põhiväärtuste otsimises, leidmises või ka kaotamises.

  7. Minu jaoks oli see igav. “Närisin” end küll sellest läbi, aga eriti midagi ei pakkunud. Pool raamatut mainiti Percivali, kes pidi Indiasse sõitma. Siis kukkus ta hobuselt ja suri. Seejärel ülejäänud raamatus mainiti, et Percival on surnud.
    Üldiselt igav, aga mõnevõrra kõnetasid looduskirjeldused, mis algasid päikese asukoha märkimisega. Näiteks “päike polnud veel tõusnud” või “päike veeres”.

  8. Väga omanäoline raamat. Lugemiseks peab ikka korralikult süvenema, et järg ja mõttelõng ei kaoks. Ja tõesti, tuleb leida teose lugemise rütm. Minul võttis aega, et harjuda kirjastiiliga, kuid kokkuvõtteks meeldis. Lugu 6 tegelasest, kes dialoogi vormis nagu räägivad oma elu ja selle olemuse üle.

  9. See on jutuvormi valatud luule! Väga tundeküllane, elust ja aistinguist läbinõrutatud.
    Imetlusväärne lugemine. Aga varuge aega!
    See raamat ei anna ennast kergesti kätte, aga muutub koguaeg aina paremaks.
    “Iga vaade on kiiruga visandatud arabesk.”
    “Mu vaimu järv, mille pinda aerud ei lõhu voogab tüünelt.”
    Kas pole kaunilt öeldud?
    Nautisin.

  10. Ei soovita, autori kirjanduslik eksperiment on raskestimõistetav.
    On vaja aega ja kannatust, et tegelaste tegemiste ja mõtete virr-varris selgust saada.

  11. Ei olnud kõige kergem lugemine.
    Tegelaste kirjeldused olid head ja igast tekkis selge ettekujutus.
    Lugedes oli aeg-ajalt äratundmist, et on sarnaseid olukordi – mõtteid endalgi ette tulnud.
    (“Laps tantsib, ema rõivad seljas”)

  12. Lugeda oli väga raske. Hästi tabatud momente ja kirjeldusi, mis mulle korda läksid ja aru sain oli vähe. Selline sõnades kulgemine jäi igavaks sest emotsioon jäi suuremas osas mul puudu. Lainetena kulgemise idee oli tegelikult huvitav. Sel juhul oleks poolest raamatust täiesti jätkunud.

  13. Autori tekst voolab kirju detailirohke elulõimena– kohad, aeg, inimesed, tunded, tegevused sujuvas voos. On kerge olla kursis, mis toimub. Nagu oleksid sattunud kirjaniku pähe, hoomaksid ümbrust tema olemusena. Kummaline kogemus.
    Huvitav, kuivõrd tõlge järgib originaali kõnerütmi?

  14. Väga raske ja tüütu lugemine minu jaoks. Liiga palju sõnu, liiga vähe mõtet (täpseöt vastupidiselt Annie Ernaux raamatutele). Lainetav, uinutav, arusaamatu sõnavaht.

  15. Omanäoline lugemine. Kindlasti tasuks selle teose lugemiseks aega võtta. Enda kogemusest kippus väsinud peaga mõte lugemise ajal rändama minema. Hetkel tunnen, et sattus teos mulle valel ajal kätte ning ehk peaksin selle kunagi hiljem veel uuesti kätte võtma. Eks näis.

  16. Väga hea unejutu raamat. Ma ei kujuta ette, millises olukorras või seisundiks suudaks seda lugeda järjest ja mitte käest ära panna. See võiks olla osa mingist isiksuse testist. Võib olla kirjanik tahtiski inimesi selle raamatuga testida. Mulle ei meeldinud, tundus ajaraisk – raamatu mõtet mina ei leidnud.

Vasta Merike Mihkelson-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga