Alustuseks olgu öeldud: väga hea raamat. Lugema paneb juba see, et kõikide oluliste objektide kohta on lühike, mitte liiga põhjalik info, mis tavalugejale peale läheb.
Sissejuhatuses on kirjas, et 800 ja rohkem aastaid tagasi ei olnud eestlased ühe mütsi all. Kuidas muidu sai Taani kuningas Valdemar II ilma igasuguse vastupanuta eestlaste linnuse hõivata? Hiljem on kirjutatud müüt taanlastele taevast kukkunud lipust Dannebrogist, mille tulemusena said nad eestlaste üle ülemvõimu. Arvatakse aga, et taanlastel oli ümberkaudsete kristlastest eestlastega leping, mis lubas neil Lindanise all randuda. Need eestlased olid huvitatud liidust taanlastega. Oli kuidas oli, siit sai alguse taanlaste kindlustuse rajamine. Keskaegse linna kujunemine võttis veel sajandeid. Taanlaste järel tulid ordurüütlid, rootslased ja venelased. Iga ülemvõim ehitas Toompea oma soovide järgi ümber. All-linna kunagi ümbritsenud enam kui 2 km pikkusest müürist on kaks alles ja linnusetornidest on enamik ümber ehitatud. Linnaväravatest, mis ajale jalgu jäid (Harju, Karja, Ranna, Viru, Nunne) olin kuulnud oma emalt, kes kuus aastat vanalinna giidina töötas. Eriti palju Viru (Lehmpforte) ja Harju väravast. Neist on midagigi alles, mida turistidele näidata.
Põnev oli lugeda Lurenburgi väravast, mille nimi saadi keskajal linnakodanik Luereni järgi. Alamsaksakeelne sõna „luren“ olevat aluseks eesti keele sõnale „luurama“. Samuti oli huvitav lugeda kadunud Valli väravatest, mis ehitati 300 aastat tagasi ja tõmmati 19. sajandil täielikult maha. Kunagist uhket barokkstiilis väravat tänase Toompea, Falgi tee ja Komandandi tee ristis meenutab Pärnus asuv Tallinna värav.
Omaette loetelu võiks koostada hoonetest, mis purustati ja põlesid maha 1944. aasta märtsipommitamise ööl: Vaekoda Raekoja platsil, Niguliste kirik, tänase Harju tänava äärne (kinod, hotellid, elumajad).
Kui seni mainitud objektidest olen lugenud turismikirjandusest, siis Peeter I-le kuulunud linnapaleest polnud varem midagi kuulnudki (Tolli 8).
Kalamaja sakraalhoonetest pole tänapäeva inimene samuti teadlik. Need põletati või lammutati erinevatel põhjustel juba sajandite eest, sakraalse väärtusega ikonostaasi ja maale säilitatakse linnamuuseumis ja Issanda Muutmise kirikus.
Uhke kloostrikirik keset Tallinna oli alles veel 1960. aastal, kui minu vanemad veel koolilapsed olid. Mälestust sellest kirkust pole aga neist kummalgi. See likvideeriti üleliidulise õigeusukloostrite kaotamise määrusega.
1888 a. ehitati tänase Viru ringi keskele, omaaegsele Vene turule Nevski kabel , mis leidis oma lõpu 1922. aastal esimese Eesti Vabariigi ajal, mil tõmmati maha ka Vabaduse väljaku Peeter I monument.
Kirikuid ja palvelaid, mis kogudusena teistesse kirikutesse ümber asustati, on veel mitmeid, millest mälestus ainult kunagistes kirikuraamatutes. Nende müüridel seisavad tänapäeval uhked hotellid, näiteks Jõe tänava pühakoda, Pauluse kirik ja teised.
19. sajandil hakkas Eestis kiiresti kasvama juutide arv. Nimetatakse mitmeid aadresse, kus asusid nende sünagoogid. Tänase Rävala pst ja Laikmaa tn nurgal asus vana sünagoog, mis põles märtsipommitamise ööl. Tänaseks on purustatud ja likvideeritud kalmistu, eelmistest sajanditest pärit mausoleumid. Juudi kalmistu saatust jagasid ka mitmed eesti kirikute ümbruses asunud eesti kalmistud. Heal juhul on need nüüd kalmistuparkideks ümber kujundatud.
Minu kui nõmmeka huvi köitsid ka Nõmme basseinid. Praegu on Nõmme spordikeskus tallinlaste seas populaarne, aga juba 1936. a avati seal oma aja kohta suurejooneline basseinide süsteem, mis sõja ajal ja sõjajärgselt lagunes ja mandus. Praegu on see õnneks taastatud.
Jaak Juske raamat on tõeliselt hea pilguheit möödunule. Sobiv lugemine noortele ja ka ajaloohuvilisele vanemale lugejale. Paljud kohad on väärt üles otsimist ja nii mõnedki võiks olla märgistatud. Raamatust saate teada, kus asus Tallinnas tsirkusehoone!
***
Ilmunud: Hea Lugu, 2020
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Leelo Ainsoo
Tallinna Keskraamatukogu sotsiaalse kaasatuse peaspetsialist