Anna Aune on eriüksuslane, kes on põgenenud oma deemonite eest põhjapoolusele. Seal aitab ta vanaldasel teadlasel Daniel Zakariassenil dokumenteerida kliimamuutuste tekitatud looduskahjustusi. Nad on seal kahekesi üsna eraldatud. Neist jääb mõne kilomeetri kaugusele küll Hiina uurimisjaam, aga omavahelist läbikäimist ei ole. Kuni ühel päeval lastakse hiinlaste baasi poolt õhku hädarakett. Anna ja Daniel otsustavad minna uurima, milles asi. Ilmastikutingimused neid ei soosi. Algamas on torm.
Jõudes hiinlaste baasi, avaneb neile uskumatu vaatepilt. Nad leiavad teadlased, kes on jalapealt külmunud ja jääga kaetud. Anna ja Daniel ei saa aru, mis selle põhjustas. Kuni nad leiavad veel surnuid ja nende puhul pole kahtlustki, et nad on tapetud.
Samal ajal, kui Anna püüab ennast ja Danieli mõrtsuka eest kaitsta, tabavad teda mälestused minevikus toimunud sündmusest.
See oli huvitav lugemine. See lõputu jää, torm, isoleeritus ja külm moodustasid täiusliku tausta kassi-hiire mänguks. Seda lugedes tunned nagu oleksid ise seal jää peal lõksus ning su elu sõltuks tormist ja tapjast. Põnevike austajatele soovitan kindlasti lugeda. Minule mõjus see õhkkond kohati rusuvalt ning ei suutnud ühe jutiga läbi lugeda, aga klaustrofoobilise põneviku jaoks oli see ideaalne. Lugedes kummitas peas ka mõte, et mis ajendas küll tapjat niimoodi käituma. Lõpuks muidugi selgub seegi.
***
Ilmunud: Helios, 2020
Tõlkinud: Argo Leetmaa
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja