Oli see vast lugemine – valus ja lummav, pigem küll valus. Ühtaegu köitev ja hirmus raamat. Kohutavalt raske lugemine. Võimatu käest panna. Kui mitu korda mõtlesin, et kõik – ma ei suuda seda lugeda. Aga lõpuks lugesin raamatu kolm korda läbi. Iga kord oli juba natuke kergem.
Enne lugema asumist tutvusin romaani taustaga lähemalt. Tagakaanelt võis lugeda: „Romaan ilmus 1974. aastal kõigepealt ingliskeelsena Ameerika, siis autori enda tõlkes 1976. aastal Prantsusmaal ja alles seejärel Kreekas, kus see tõi plahvatuse kirjandusmaailma. Niimoodi lihtsalt ei kirjutatud!“.
Kõik see tekitas huvi, et no mis imeasi see küll on, millest kirjutada ei või. Ja oi, kuidas ma eksisin. Mida enam ma lugesin, seda enam tekkis küsimusi – misasja? Päriselt või? On see võimalik?
Raamatu tõlkija Karoliina Kagovere on kirjeldanud romaani kui painalikku muinasjuttu, mis on kordamööda ja samaaegselt kohutav ja naljakas, lõbusalt õhkkerge ja raske kui hauakivi.
Kogu tegevus ja sündmused on kirjeldatud väikese tüdruku vaatenurgast, avaneb lapse mitmekihiline maailm, kus on lõbusad, julmad, kurvad juhtumised. Sinna mahuvad näiteks sugulase enesetapp, lemmiklooma mõrv ja seksuaalne väärkohtlemine. Kuid läbi lapse silmade on see kõik üks naljakas ja põnev mäng. Kui tore on ikka laps olla, kui lapsemeelsus kaitseb sind. Kohati pole võimalik vahet teha, mis on päris ja mis lapse fantaasia.
Raamat sobib lugemiseks neile, kelles endaski olemas veidike lapsemeelsust.
***
Ilmunud: Hunt, 2020
Tõlkinud: Karoliina Kagovere
Leia e-kataloogist ESTER
Reet Ojasoo
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja