Allan Martin “Turbasurnud”

Sisututvustust vaadates tundus raamat huvitav ja pärast esimesi lehekülgi ütles sisetunne mulle, et siit tuleb üks hea lugemine. Sisetunne ei petnud mind. See oli nii kaasahaarav raamat, et nii mõnigi vajalik unetund läks hoopis lugemise alla.

Turbalõikajad komistavad kogemata Šotimaal Hebriidide saarestikus Islay saarel laipadele. Suurelt saarelt saadetakse asja uurima inspektor Angus Blue. Inspektor Bluel on kaasas oma uurijate rühm, aga kaasatakse ka kohalik politsei. Sündmuspaika uurides selgub, et surnud on kõik tapetud ühtemoodi lasuga kuklasse.

Blue selgitab õige pea välja, et tõenäoliselt on need inimesed tapetud sõjaaegses baasis. Tegu on vana juhtumiga ja osa politseinikke pole kindlad, kas sellele ongi enam mõtet aega kulutada. Aga on keegi, kellele ei meeldi, et ammused saladused hakkavad välja tulema ning ta teeb kõik, mis võimalik, et juurdlust takistada.

Seda raamatut oli raske käest panna. Alguses tundub, et kõik kulgeb rahulikult, aga siis otsustab keegi laibad pihta panna. Nagu sellest oleks veel vähe, hakatakse inspektor Blue’le ja tema tiimile muidki takistusi teele ette veeretama. Lõpuks on asi juba päris lootusetu.

Mulle meeldis Blue kui politseinik. Ta oli asjalik, tõhus ja heasüdamliku iseloomuga. Samas ka kangekaelne, kes ei lase ennast teelt kõrvale kallutada. Tema eraelust lugejad suurt teada ei saa, kuigi mingi tajutav kurbuseloor seda ümbritseb. Raamatus keskendutakse uurimisele ja sündmuse lahendamisele. Mulle meeldis ka, kuidas olid ühendatud ajalooline ja tänapäevane. Mina jään ootama sarja järgmist osa. Loodan, et selle autori raamatuid tõlgitakse veel eesti keelde.

***

Ilmunud: Eesti Raamat, 2021

Tõlkinud: Jüri Kolk

Leia e-kataloogist ESTER

Loe e-raamatukogust ELLU

Triinu Rannaäär

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.