See on tohutult kaasahaarav põgenemislugu, algusest kuni lõpuni välja. Tegemist on mehega, kelle isa oli pärit Lõuna-Koreast ja ema Jaapanist, seega veidi teistsuguse taustaga inimene kui enamus Põhja-Koreast põgenejad.
Ta oli vaid 13-aastane, kui tema pere kolis Jaapanist Põhja-Koreasse. Nad said kohe aru, et on sattunud tõelisse põrgusse. Tema isa meelitati sinna lubadusega saada hea töö, kvaliteetne haridus lastele ja kõrge sotsiaalne staatus. Tegelikult aga suhtuti neisse vaenulikult ja nad olid kõige madalamas sotsiaalses klassis. Nad olid arvanud, et nende elu Jaapanis on vilets, aga Põhja-Korea eluga ei olnud võimalik seda ikkagi võrrelda. Ema ei saanud üldse tööd, sest jaapanlasena ei osanud ta korea keelt. Tema päevad möödusid enamjaolt mägedes ringi jalutades ja korjates nälja leevenduseks perele erinevaid taimi.
Nad puutusid iga päev kokku kitsarinnalisuse, eelarvamuste ja diskrimineerimisega. Noorena arvas Ishikawa, et kui ta teeb kõvasti tööd ja õpib korralikult, siis õnnestub tal oma peret aidata. Ta lootis isegi ülikooli saada. Peale keskkooli lõpetamist selgus aga, et kõik on partei poolt ette määratud. See tähendas, et Jaapanist saabunud immigrandid on määratud ühiskonna madalaimasse kihti ja tohivad töötada vaid põllutöölistena. Ei mingit ülikooli minekut. Aastaid koges tema pere Põhja-Koreas julmust, nälga ja meeleheidet.
Pärast oma ema ja õepoja surma oli ta nii frustreerunud, et üritas end isegi tappa, elu tundus nii lootusetu. Tal oli kõigest kõrini, sest mis mõte saab olla elul, mis koosneb ainult valust? Alates Põhja-Koreasse saabumisest, rohkem kui 30 aastat tagasi, oli ta kogenud üksnes nälga.
Kuidas ta kõigele vaatamata 36 aasta jooksul seal olles ellu suutis jääda ja mis ajendas teda lõpuks riigist lahkuma, saab lugeda sellest raamatust.
***
Ilmunud: Tallinn Ersen, 2019
Tõlkinud: Ester Eggert
Leia e-kataloogist ESTER
Sirli Paimets
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja