Kalle Käsper „Pihtimus harimatusest: esseid, artikleid ja müstifikatsioone kirjandusest“

Kalle Käsperi esseekogumiku pealkiri annab sõnaselgelt teada, et tuld antakse harimatuse pihta. Autor on veerandsajandi jooksul ajakirjanduses avaldatud kirjanduskriitilised tekstid ja mõned peetud kõned kogunud ühtede kaante vahele. See mõjub hästi – nii kõlavad erinevatel aegadel ilmunud artiklite teinekord korduvad osised vana hea tõdemusena kordamisest kui tarkuse emast. 

Arvustuste-arvamuste tuumakuse tagab autori suur lugemus ja kindel veendumus kirjandusklassikasse kuuluvate teoste eesti keeles kättesaadavaks tegemise vajaduses. Tal on tuline õigus. Eriti armastab Kalle Käsper prantsuse ja vene kirjandust, näpuotsaga inglise oma. Raamatu neljandas osas pälvivad kirjaniku tähelepanu ka mõned eesti kirjanike teosed.

„On inimesi, kellel on on maailmale üht-teist öelda, kuid kes ei valda kirjanduslikku instrumenti. Ja on (palju, oh kui palju) kirjanikeks kutsutavaid isendeid, kellel öelda pole tegelikult midagi. Sageli pole nad isegi veel mitte inimesed, aga tahavad juba olla loojad. Ilmar Jaks on üks neid harukordseid erandeid, kus inimene ja kirjanik on kohtunud. Kui tema teosed oleksid vabalt loetavad suuremates kultuurkeeltes, võiksime ehk juba olla rahuldatud oma edevuses näha kord ka eesti autorit Parnassi kõrgeimale pjedestaalile tõstetuna.” (lk 197)

Kuidas siis ravida harimatust? Ikka lugedes. Ja lugedes kvaliteedimärgiga kirjandust. Kogu maailmakirjandust ei suuda keegi läbi töötada. Millegipärast kujutan ette, et koolilastel võiks vahel vaja minna tarkust: kuidas rääkida raamatutest, mida lugenud pole või kuidas teose ivale lähemale jõuda, ja siin oleks abiks kirjanduskriitika. Käsperi raamatuke on just selline vajalik kirjavara.

Tema karm tõdemus on: „Pole saladus, ja ma loodan, et ka mitte poliitiliselt ebakorrektne, kui ma ütlen, et suurtel rahvastel, või suurtel kultuurrahvastel, on tavaliselt ka suurem kirjandus, nii mahult kui ka mõjujõult. See on sama hästi kui loodusseadus ja eitada seda ei maksa, nagu ei tasu ka komplekseerida: on asju, mille vastu oleme võimetud.” (lk 185)

Olgu, vahel on ta liiga terav ja enda jäigas maailmas kinni. 

Aga kui seda kogumikku lugeda kui väärtkirjanduse soovitusnimestikku, võtmata südamesse kirjaniku kohati liialt radikaalseid mõttearendusi, siis on lugemist ja avastamisrõõmu küllaga.

Esseekogumiku eest teenis Kalle Käsper eelmisel aastal Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ivar Ivaski allfondi stipendiumi.

***

Ilmunud: EKSA, 2021

Leia e-kataloogist ESTER

Riina Pohlak

Väike-Õismäe raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.