Mida teeb üks inimene, kui ta on tööl läbi põlenud? Selle raamatu peategelane tuleb töölt ära, läheb elama tagasi vanemate juurde ja hakkab otsima võimalikult lihtsat tööd. Ta proovib kätt jälgimistöö, bussireklaamide kirjutamise, kreekeriümbristele tekstide väljamõtlemise, plakatite kleepimise ja pargivahi-laadse tööga. Need pealtnäha rutiinsed ja kerged tööd peidavad endas siiski ootamatuid väljakutseid ning peategelane näeb kurja vaeva, et mitte jälle läbi põleda.
Meile ei avaldata peategelase nime ja ka tema eelmine pikaaegne töökoht jääb kuni viimaste lehekülgedeni saladuseks. Samas saab lugemise käigus üsna kiiresti selgeks, miks ta seal läbi põles. Võib ju mõelda, et alati on süüdi halb töökoht või liiga nõudlik ülemus, aga tegelikult tuleb põhjuseid otsida ikkagi enda seest. Tekib küsimus, et kas enda olemust on võimalik muuta või peitub lahendus siiski kuskil mujal. Kas kõigile inimestele on olemas ideaalne töökoht?
Mulle jaapani kirjandus üldiselt meeldib, aga see raamat ei suutnud mind millegagi üllatada. Tegelastega ei tekkinud mingit samastumist, aga ka mitte suurt vastuolu. Raamatu teema – võimalikult lihtsa töö leidmine – tundus intrigeeriv, aga oli kirja pandud kuidagi igavalt. Ma oleksin oodanud mingit puänti või sügavamat mõtet. Samas olen kuulnud, et see raamat meeldib paljudele, seega võis asi olla ka minus. Usun, et inimene, kellel on läbipõlemisega kogemus, võib raamatust välja noppida palju rohkem pärle. Soovitan lugeda neil, kes tunnevad huvi jaapani (töö)kultuuri vastu.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2021
Tõlkinud: Ülle Jälle
Leia e-kataloogist ESTER
Sigrid Sünd
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja