Eelviimasel jaanuarikuu päeval tähistasime esmakordselt eesti kirjanduse päeva. Hiljuti ilmus ka Mudlumi uus lasteraamat „Sikaosäk“, mis pakub ühtlasi nostalgilisi lugemiselamusi 2000ndatel lapsepõlve veetnud täiskasvanutele. Seega tundus igati paslik teha blogipostitus raamatust, mis ühendab mõlemad eelmainitud. 2021. aastal oli „Mitte ainult minu tädi Ellen“ täiskasvanutele mõeldud enim laenutatud ilukirjandusteos ja laenutushuvi ei paista siiani raugevat.
Mudlum on Mudlum, oma täiesti eriomase voolava jutustusviisiga. Ta suudab luua väikestest asjadest täiesti omaette maailma, n-ö asjamaailma. Kuigi arvustustes on talle vahel ette heidetud liigset asjadekesksust, siis mind just võlub tema peen detailitunnetus ja -mälu, mida ta suudab nii ainuomasel viisil edasi anda. Aga asjad pole ainult asjad – tugevalt on tajutav iga eseme taga peituv inimene ja tema lugu.
Osa raamatust ehk „Minu tädi Ellen“ ilmus juba enam kui kümme aastat tagasi Vikerkaares ja ilmselt seal ma sellega esmakordselt kohtusingi. Selles osas räägitakse Mudlumi ema õest Ellenist, kes oli Juhan Smuuli viimane kaasa. Hoolimata sellest teada-tuntud faktist kirjeldatakse Smuuli teoses vähe – rohkem taustal hõljuva vaimuna, temast säilinud asjadena. Samuti ei saa me palju teada Elleni glamuursest noorpõlvest või tema armuelust, sest autor oli sel ajal tähelepanekute tegemiseks liiga noor või ei tundnud teema vastu huvi ning hiljem polnud enam kelleltki küsida. Rohkem saame teada Elleni eluloojangust, allakäigutrepist ja lagunevast vaimsest tervisest. Seda perioodi ilmestavad asjad Elleni endistest eluetappidest: sädelevad, glamuursed, peened, kõik alles hoitud. Elleni-lood on kajastatud peamiselt lapsesilmade läbi.
Raamatu teises, nii-öelda „Mitte ainult“ osas süüvib Mudlum oma elukäiku ja enda ema ellu. See osa tundub olevat justkui eneseabi, vaimne teekond, puhastumine, eriline teraapiavorm … Siinne jutustaja on juba tuntavalt vanem ja elukogenum. Asjad on olemas ka siin, aga need mõjuvad pigem väsitavalt, koormavalt, mäludetailid vajuvad unustustehõlma või ei taheta neid enam meenutadagi, argielu kukub kolinal selga. Kerkib üles küsimus, kas meil on õigus kellegi eluvalikuid hukka mõista või teise inimese elust üldse midagi arvata? Mulle jäi kõlama mõte, et ükskõik kui raske on, siis elu läheb ikka omasoodu edasi.
Minu jaoks oli see hästi naistekeskne teos, kus kirjeldatud vähesed mehed olid kas siin- või sealpoolsusesse lahkunud. Neid mainitakse vahel episoodiliselt, nad sagivad taustal, kuid ei oma kandvat rolli. Samuti on läbivateks nootideks üksindus ja üksi elamine, vananemine ja surm ning sellega seostuvad mõttemustrid: „Üksi elades on inimene see, kes ta on. Ta ei ole kuidagi teistsugune, ei püüa olla kellegi jaoks.“ (lk 86) Raamatu stiil on keeleliselt väga huvitav, omamoodi kõnekeelne mõtisklus, arutlus iseendaga.
Mudlum ütles kunagi intervjuus: „Sa ei pea välja ütlema, mida sa mõtled, selle loeb välja lugeja.“ Tema teosed on tõepoolest nii mitmekihilised ja köitvad, et igaüks saab vastavalt oma lugemiskogemusele ja elutunnetusele täiesti omaette elamuse.
***
Ilmunud: Strata, 2020
Leia e-kataloogist ESTER
Berit Berg
Sõle raamatukogu raamatukoguhoidja