Jessie Greengrassi apokalüptiline romaan jutustab tasapisi ligi hiilivast keskkonnakatastroofist ja elu võimalikkusest pärast seda. Raamat on selles mõttes kõhedust tekitav, et hirmsaid asju ei kirjeldata otse, vaid need aimuvad poeetilise keelega kirja pandud ridade tagant. Samamoodi võib aimamisi tunnetada peategelaste varjatud ahastust.
Caro isa ja kasuema hukkuvad suurtes üleujutustes. Enne seda on nad Carol ja tema väiksel poolvennal Paulyl käskinud sõita varjupaika, kasuema maamajja. Nad on keskkonnateadlastena hoolitsenud selle eest, et nende lapsed katastroofi üle elaks. Maamaja ehk „kindluse“ eest kannab hoolt kohalik vanapapi ühes oma lapselapse Sallyga. Carol, Paulyl, Sallyl ja vanapapil tuleb õppida koos elama, samal ajal kui maailm nende ümber kokku variseb ja lähedal asuv küla vee alla kaob.
Vanapapi on filosoof, kes tunneb hästi praktilise maaelu saladusi. Jõudumööda jagab ta noortele oma teadmisi ja on neile ebakindlas maailmas toeks. Lohutuseks on ka ümbritsev loodus ja sealsed elamused. Iseäranis toredasti on kirjeldatud „kindluse“ lähistel elavat haigrupaari, kes linnusõbrast poisikesele Paulyle sügava mulje jätab. Tal on pärast vanemate surma päris raske, sest õde Caro kannatab depressioonihoogude käes ega jaksa tema eest küllaldaselt hoolt kanda, tema kasvatamise koorem langeb hoopis Sallyle.
Koormana hakkab „kindluses“ elavaid inimesi õige pea rõhuma samuti see, et nad on end ühiskonnast isoleerinud ja egoistlikult ainult enese heaolule mõelnud, kuigi õige pea hakkavad neil otsa saama nii korralikud riided kui ka mitmekesised toiduvarud. Ühesõnaga – nad hakkavad kannatama sellepärast, et pole olnud piisavalt vastutustundlikud ja lahked. Nad oleksid võinud enda juurde võtta näiteks hädas olevaid külaelanikke, aga enesealalhoiuinstikt ja hirm takistasid neid seda tegemast. Varsti tuleb ka neil endil silmitsi seista karmi tõega: „Tasapisi lõppeb otsa kõik, mille päästsime, või kaob või mädaneb ära. Võib-olla, kui piisavalt kaua vastu peame, unustame ehk, milleks see kõik ettenähtud oli – väändunud metall, katkine tellis, plast, mida endiselt meres hulbib ja kaldale uhutakse – ja võib-olla siis läheb koorem kergemaks.“ (lk 245)
Tegu on mõtlemapaneva romaaniga, mis toob valusa näite kliimasoojenemise möödapääsmatute tagajärgede kohta ning tuletab teravalt meelde, et kipume sageli elama nõnda, nagu homset polekski, mõtlemata oma igapäevases sagimises meie planeedi tulevikule.
***
Ilmunud: Eesti Raamat, 2022
Tõlkinud: Hiie Tamman
Leia e-kataloogist ESTER
Maarja Paesalu
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja