See on kaasahaarav ajalooline, sõjateemaline põnevik ning autori ema perekonna lugu, kuid samas ka Eesti lugu. See, et autor on Eesti päritolu, oli üks põhjus, miks otsustasin seda raamatut lugeda.
M.A.Booth on sündinud Suurbritannias, kuid tema juured on Eestis ja raamat räägibki tema juurtest. Sarnaselt sadade tuhandete teiste eestlaste lugudega on see lugu kaotustest ja pagulaselust. Sellest, kuidas tavalised inimesed peavad kannatama suurriikide poliitiliste ambitsioonide tõttu ja oma kodudest võõrsile elama minema, kus neid eriti sõbralikult vastu ei võeta.
Raamat on üles ehitatud ajaloos aset leidnud sündmustele ja lisatud on ilukirjanduslikku värvingut, et oleks põnevam lugeda.
Autori vanaisa Bruno Linneberg (1899–1964) oli Eesti mereväeohvitser ja Eesti merejõudude viimane staabiülem. Tema elu keerdkäikudele on meil võimalik raamatus kaasa elada. Linnebergi kirjanduslikuks nimeks saab siin Hendrik Kotkas.
Tegevus kulgeb läbi sõja-aastate, alates 1940.aastast kuni 1946.aastani. Peategelane Hendrik Kotkas peab laveerima keerulistes olukordades, et ellu jääda ja oma perekonda päästa. Ta peab koostööd tegema natside režiimi sakslastega, sest selleta pole tema perekonnal sõja jalust võimalik Eestist põgeneda ja Königsbergi elama asuda. Olles luureohvitser, on ta ka topeltagent, kes töötab võimaluse korral Briti luure heaks. Tema elu on täis ohtusid, pidevalt käib mäng elu ja surma peale. Ta on silma jäänud ühele salapolitseinikule, kes teda pidevalt jälgib ning igal võimalusel teda vahistada ning lõpuks tappa üritab.
Meil on seda põnev lugeda, aga hirmus on mõelda, et enamus nendest sündmustest on päriselt juhtunud.
Lisaks sõja- ja pagulasteemadele on siin käsitletud ka propaganda. Tol aja perioodil oli maailm kahestunud ning raske oli jääda oma südametunnistusele truuks. Saksamaal uskusid paljud inimesed natside lubadustesse ning usaldamatuse tõttu toimusid kõikvõimalikud pealekaebamised ja reetmised. Kahtlustati kõiki ja kõike. Kasutati ära laste sinisilmsust ning nendest sai propaganda osa, värvates neid natslikesse noorteorganisatsioonidesse. Rühmitustes räägiti, mismoodi saab kaasa aidata Saksamaa võidule ja soovitati tungivalt teisitimõtlejate peale kaevata. Takistuseks ei tohtinud olla ka see, et tegemist on pereliikme või sõbraga.
Maret ja Juhan värvati samuti sellesse organisatsiooni ja neil oli seal isegi tore. Mängiti, lauldi ja õpiti erinevaid asju, muuhulgas õppisid nad ära „Heil Hitler“ saluteerimise. Viimane tegi aga nende isale, Hendrikule, väga haiget. Ometi ta mõistis, et tema äraolekul saavad lapsed paremini hakkama, kui tegelevad omavanuseliste asjadega ja ei paista silma teistlaadi käitumisega.
Königsbergis elades tundis pere tohutut koduigatsust ning Hendrik lubas neile, et peale sõja lõppu saavad nad tagasi Eestisse minna. Tegelikult seda ei juhtunud, sest Venemaa okupeeritud Eestisse nad tagasi minna ei saanud. Nende tegemistest ja elust on võimalik edasi lugeda M.A. Boothi järgmises raamatus „Karu küüsis“ (eesti keeles ilmunud 2021).
Need raamatud sobivad inimestele, kes huvituvad ajaloost ja spioonilugudest. Samas võib siit leida ka lihtsaid üldinimlikke aspekte. Näiteks ei ole rahuaeg tegelikult endastmõistetav nähtus ja peaksime oskama seda väärtustada. Me ei tohiks unustada aegu, kui olime annekteeritud ja tagakiusatud, kui inimesi küüditati ja nende kodusid võõrandati.
***
Ilmunud: Eesti Raamat 2018
Tõlkinud: Piret Lemetti
Leia e-kataloogist ESTER
Leia „Karu küüsis” e-kataloogist ESTER
Sirli Paimets
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja