Etaf Rum „Naine pole mees“

See on emotsionaalne ja kaasahaarav lugu kolme palestiina naise põlvkonnast patriarhaalses Brooklyni kogukonnas. Autor Etaf Rum on samuti Palestiina immigrantide tütar, sündinud ja kasvanud New Yorgis Brooklynis. Seega oskab ta tänu oma isiklikele mälestustele ja kogemustele meieni tuua araabia-ameerika naiste jahmatava elu ja olukorra.

Raamatus toimuvad sündmused  põhiliselt kahes ajajärgus: 1990–1997 ja 2008–2009. Saame vaheldumisi lugeda peategelaste Fareeda, Isra ja Deya elu pöördepunktidest ja nende läbielamistest. Fareeda on Isra ämm ja Deya on Isra esmasündinud tütar. Naisena sündinuna oli neile nende elu ette määratud: nad pidid elama vanade tavade ja traditsioonide järgi, tegema tervele perele süüa ning kuulama perekonna meeste sõna. Nad pidid vastuvaidlemata abielluma mehega, kelle vanemad välja on valinud. Seejärel orjata seda meest ja tema perekonda ning sünnitada talle lapsi, soovitavalt poisslapsi! Juhul, kui ei õnnestunud poisse sünnitada, siis oli meestel kedagi vaja süüdistada ning oma frustatsiooni ja viha välja valada ning selleks objektiks osutuski naine, keda tütarde sünnitamise pärast peksti. Teised pereliikmed olid väga hästi kursis naisevastase vägivallaga ja ometi nad ei võtnud midagi ette, sest nende arust oli see normaalne! See oli kõik kohutavalt ebaõiglane.

Noor naine Isra abiellus samuti vanemate poolt valitud mehega, kes oli pärit Palestiinast, aga elas koos oma perega Ameerikas. Koos mindi sinna elama. Isra lootis, et Ameerikas on parem ja õnnelikum elu kui Palestiinas. Õige pea ta pettus selles elus. Ta pidi elama keldrikorrusel, väljas käia ei tohtinud, terve päeva rügas mehe pere heaks ning ei olnud mingit vabadust ega õnne. Igal aastal sünnitas ta lapse ja tema keha oli kurnatud. Isra elu oli rõõmutu, hall ja üksluine, peale kõige oli abikaasa alkohoolik ja vägivaldne. Naine oli kurnatud nii füüsiliselt kui vaimselt. Sügavas masenduses olles leidis ta meheõe Sarah`i abil väikese pääsetee – ta hakkas salaja raamatuid lugema. Seda oli ta teinud ka lapsena Palestiinas elades. Lugedes oli tal võimalus tavamaailmast korraks põgeneda ja unistada helgemast elust.

Raamatuid lugedes süttis temas väike lootusesäde. Raamatute tegelased suutsid alati oma elud korda seada, äkki saab ka tema midagi oma elus muuta? Ta soovis nii väga oma tütardele paremat elu tulevikus ja seda, et nad ise oma valikuid saaksid teha.

Aastaid hiljem on tema enda tütar Deya probleemi ees: kuidas on võimalik keelduda pealesunnitud abielust ja minna hoopis ülikooli õppima ning jääda samas ikkagi koju oma õdede juurde elama, ilma vanavanematega tülli minemata? Üks võimalus oli kodust põgeneda, aga siis oleks ta pidanud üksinda, ilma sugulasteta edasi elama. Kas ta leiab endas piisavalt jõudu, et enda õnne eest seista?

Raamat on üsna kurb, nii paljudel mosleminaistel pole võimalik oma kultuuri eest kuhugi põgeneda. Teosel ei ole õnnelikku lõppu, samas annab see siiski lootust, et oma saatust saad siiski ise juhtida, kui seda väga tahad. Peab leidma julgust enda eest seista isegi, kui teed seda üksi. Ei tohi lihtsalt alla anda.

See on ilus lugu, kus kohtuvad vana maailma kombed ja uus maailm, kus tuleb leida oma hääl ja julgus. Autor tundis raamatut kirjutades suurt vastutust, et anda edasi võimalikult tõetruu pilt nendest naistest ja peredest, kes kõike seda kogevad, aga kellel ei ole julgust, et ise enda lugusid jutustada.

***

Ilmunud: Rahva Raamatu Kirjastus, 2023

Tõlkinud: Marge Paal

Leia e-kataloogist ESTER

Sirli Paimets

Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja