Käesoleva raamatu kaante vahel on kakskümmend esseed, mis ilmusid 2020. aastal Postimehe lisalehe AK rubriigis „Digikultuur“. Koostööprojekti elluviijad olid Tallinna Ülikool ja Postimees.
Digiteema on mind pikemat aega huvitanud, kui üks äärmiselt kiiresti muutuv, uuendusmeelne ja põnev valdkond. Digikultuuri mõiste hõlmab kahte olulist tahku: käitumiskultuuri digitaalses maailmas ja digitaliseeritud kultuuri.
Käitumiskultuuriga digitaalses maailmas on igaüks meist kokku puutunud. See hõlmab viisi, kuidas me suhtleme ja käitume internetis, olgu selleks kohaks siis sotsiaalmeedia, foorumid, uudistelehed või midagi muud. Eks kõik ole kokku puutunud laialt levinud valeuudiste, spämmimise, libakirjade, trollimise, andmete õngitsemise, vihakõnede või verbaalsete rünnakutega. Digimaailm tundub esmapilgul olevat anonüümne maailm, mis annab inimestele julgust oma halvemaid külgi välja näidata. Reaalses elus ei kujutaks me ette, et viisakad ja ontlikud inimesed käituksid teistega ebaviisakalt ja solvavalt. Digimaailmas aga see piirang kaob, mis toob kaasa ebaviisaka ja vaenuliku käitumise levimise. Kahjuks on levinud mitmed negatiivsed nähtused, mis võivad tekitada probleeme nii üksikisikutele kui ka ühiskonnale tervikuna.
Kuid digikultuur on ka digitaliseeritud kultuur. Tänu raamatute digitaliseerimisele on paljud teosed inimestele kättesaadavaks muutunud. Suur osa muusikast, filmidest, kunstist ja televisioonist on levinud digikanalitesse. Muuseumid ei ole enam lihtsalt esemete kogud, vaid arenevad interaktiivsed keskused, mis pakuvad nii kaasahaaravaid kogemusi kohapeal, kui ka näitavad oma kogusid internetis meelitamaks inimesi muuseumi. Digimängud on kujunenud tuhandete inimeste ja miljonite eurodega tööstusharuks, mitte ei ole enam ühe-kahe entusiasti omaette tegutsemine. Tehisintellekt murrab järjest enam meie digimaailma. Sageli me isegi ei mõtle, et see, mida me kasutame, on tegelikult tehisintellektiga seotud.
Eesti on maailmas tuntud kui edumeelne digiriik ja seda põhjendatult. Vaatamata digitehnoloogia arengule pole suudetud siiski seda mitte alati edukalt rakendada keele ja kultuuri säilitamiseks ning arendamiseks. 2020.aasta oli digikultuuri aasta ja selles raamatus olevad esseed ongi selle aasta raames kirjutatud. Samal ajal esitas COVID-19 pandeemia maailmale ootamatuid väljakutseid, sundides ühiskonda kohanema ja leidma uusi lahendusi, sealhulgas digitaalseid platvorme rohkem kasutama ning seal loominguline olema.
Kaks asja, mis panid mind selles raamatus kõige rohkem mõtlema.
Esiteks, kuigi noored on tuntud oma digiosavuse poolest, näitavad uuringud, et 97% noortest, kes kasutavad internetti iga päev, teevad seda peamiselt nutitelefonide kaudu. Arvutit kasutab vaid 41% noortest. Seega on nutitelefonid noorte seas domineerivad digiseadmed, mille kasutus on siiski üsna ühekülgne, keskendudes suuresti sotsiaalmeediale ja mängudele. Nutitelefonist saab küll otsida infot, aga selle kasutamine töövahendina on piiratud. See ühekülgne kasutus tekitab muret tuleviku osas. On oht, et kui tänaste noorte põlvkond jõuab täiskasvanuikka, on endiselt suur digilõhe valitsemas, sest paljud noored ei oska arvutit efektiivselt kasutada töövahendina.
Teiseks: info puudus ja info üleküllus. Kõik teame, et mida kaugemale tagasi ajalukku, seda vähem on meil infot sealsest ajast, mis on jõudnud meieni. Kuid tänapäeval, kui on suur info üleküllus. Mida saavad tulevased ajaloolased meie kohta teada? Kuidas nad närivad läbi sellest meeletust infoküllusest? Kus on meie tänapäevane info ladestunud? Sotsiaalmeedias, Youtube’s, Google drive’s, välismaistes serverites asuvates blogides, veebilehtedel jne. Suures osas on kogu info välismaiste (era)ettevõtete käes ja ühel hetkel väga tõenäoliselt mõne sõrmeliigutusega jäädavalt kustutatud. Ja kogu see info on süstematiseerimata, uppunud infomürasse. Meie kodumaistes mäluasutustes säilitatakse väga vähe digitaliseeritud materjali, sest see ei jõua lihtsalt sinna. Seega võib juhtuda, et mõnesaja aasta pärast on ajaloolased silmitsi olukorraga, et ka meie ajastust on säilinud väga vähe kvaliteetset infot. Asi, millele me hetkel ei mõtle või ei oskagi mõelda.
Digikultuuri ei tohiks vaadelda pelgalt tehnoloogia rakendamise osana igapäevaelus, vaid pigem uue tähendusloome kontekstina. See uus “digitaalne olukord” esitab meile Eestis mitmeid olulisi väljakutseid, sundides meid revideerima seniseid põhimõtteid ja käitumisharjumusi. Digikultuuri mõistmine on ülioluline, et suudaksime edukalt kohaneda digiajastu toodud muutustega. See nõuab meilt avatud meelt, kriitilist mõtlemist ja valmisolekut seniseid arusaamu ümber hinnata.
Raamatus on lihtsas keeles kirjutatud nendest keerulistest teemadest nii oleviku kui tuleviku seisukohast.
***
Kirjastus: Tallinna Ülikool 2021
Koostajad: Indrek Ibrus, Marek Tamm ja Katrin Tiidenberg
Sari: Bibliotheca mediorum et communicationis
„Eesti digikultuuri manifest“ e-kataloogis ESTER
„Eesti digikultuuri manifest“ e-raamatuna ELLUs
Daire Lüüs
Eestikeelse osakonna raamatukoguhoidja