Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Eesti Vabariik saab 100-aastaseks ja sel puhul otsustab näitering “Virmaline” tuua lavale Vabadussõjale pühendatud muusikali “Isamaa pääsukesed”. Paraku pole Eesti elu saja aasta jooksul kuigi palju muutunud: kui tollal ei viitsinud mehed sõtta minna, siis nüüd ei viitsita teha näitemängu. Seega peavad tublid naised kogu koorma endi õlule võtma ja ise juubeli tähistamisega toime tulema.
Vaata „Isamaa pääsukesed“ saadavust raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Väga muhe lugemine, selline Eestimaa eluolu kirjeldus kerge huumoriga, millest ei puudu ka külaelu värvikad tegelased.
Kivirähklikult vimkalik tänapäeva elu-olu eesti külas. Naljakas, elutruu ja kurb – eesti küla argipäev.
Loetust positiivset emotsiooni täiendas nähtud lavastus – meenus näitlejate häälekõla.
Möödunud valimiste valguses mõjus erakonna piirkonna esimehe kartus (või arvestamine)
väga aktuaalselt.
Varem pole kuulnud, et mõnd tõmmunahalist hüütakse katusekatte materjali järgi -ruberoid.
Tore lugemine, silme ette tuli küll etendus. Hea meelega oleks seda teatris vaadanud.
Väga vahva ja vaimukas lugu. Sai südamest naerda ja natuke kurb oli ka.
Oleks vaid igas külas selliseid ägedaid naisi, kes kunagi alla ei anna.
Lugedes oli kurb. Teatris koomiline.
Kivirähk paneb hakkajad Eesti naised külakultuurimajas Vabadussõjast näitemängu tegema ja selle käigus langeb valgussõõr erinevatele igapäevaprobleemidele. Lugesin mõnuga, kuigi nukker oli ka. Südamesse läks Merikese kirjeldus: “Vahel on selline tunne, nagu kõnniks kuskil vanas Roomas ja vaataksid, et näe, siin oli ammusel ajal tempel ja siin oli tsirkuseareen. Meil käid ja vaatad, et näe, siin oli kunagi pagar ja siin oli tööstuskaupae pood … Nüüd pole enam midagi, ainult tühjad majad.”
Sobib kindlasti eriti hästi käe soojaks saamiseks, kui plaanis mõne toekama klassikalise näidendi lugemine ( mulle tundub, sest näidendid on mull rasked lugeda)
Eesti Vabariigi 100. aastapäevale pühendatud näitemäng.
2018 käisin seda etendust vaatamas Draamateatris, naersin südamest.
Eks maanaised on läbi aegade olnud kohaliku elu eestvedajad ja saanud kõigega hakkama.
Autor on tabavalt seda ka kujutanud.
Tore kohtumine tegelastega, kuna olen lavastust näinud nii teatris kui ka telekas. Ääretult mõnusalt ja humoorikalt kirjutatud ja muidugi kogu näitlejate ansambel sobis omavahel. Naeru oli palju, nõukaaja retroteemat parajalt, mäng ikka oli super.
Ega ei oskagi soovitada. Mind ei kõnetanud eriti. Tundub tellimustööna kirjutatud.
Hästi tuttav, kui maal kultuurimaja remondiks raha pole ning kultuurielu veavad naised.
Tõsine ja nukker reaalsus, mis raamatust vastu ahmis. Jah, kõik oli humoorikalt kirja pandud, situatsioonid eluliselt ja värvikalt esiletoodud, ent meel läks nukraks – see on paraku meie igapäevane elu-olu. Karm reaalsus huumori kastmes.
Näidendi lugemist võiks igaüks proovida. Eriti kui tegu on Kivirähki huumoriga.
Sai nutta ja naerda…
Naudin autori huumorit ja karakteriloomet. Kõik tegelased otsekui elust enesest.
Miks mitte ka vahel näidendit lugeda, siin ilusad pildid ka sees.
Kivirähk oskab mõnusat huumorit sekka sutsata.