Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside kommentaaridesse.⇓
NB! Mainige ka loetud raamatu pealkirja.
Eesti autori loomateemaline lasteraamat
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside kommentaaridesse.⇓
NB! Mainige ka loetud raamatu pealkirja.
Lugesin Kadri Hinrikuse „Taksi ja dogi“. Hoidsin samal ajal koera ja Pääsküla lugemisklubis oli vaja järgmiseks korraks läbi lugeda üks lasteraamat. Ääretult vahva. Eriti meeldis, et nalja on tehtud koeratõugude stereotüüpide üle: Haski tahab aasta läbi kedagi kelguga vedada jne.
Lugesin Juri Piik “Matsalu roostikus”. Selles roostikus pesitseb uskumatult palju linde. Toeline lindude kuningriik. Aga seal oli ka lindude vaenlane -inimene pussiga. Nende vastu kais toeline voitlus.Matsalu roostik on rikas ka kalade poolest. Seal oli palju erinevaid liike. Kevadel oli suur sarje puuk, aga aasta ringselt puuti koiki kalu.
Ka tanapaeval pole Matsalu kuulsus muutunud nii meie rahvale kui ka valismaalastele.
Hilli Rand ja Jüri Jõepera ” Loomalood ja linnulood meie metsadest”
Suurepäraste fotodega raamat, mis tutvustab 20 Eestis elutsevad looma-lindu, nagu näiteks mäger, hirv, händkakk, hiireviu. Palju põnevaid fakte ja iga täiskasvanugi leiab siit midagi huvitavat. Eriti tore on see, et fotograaf kirjutab iga foto juurde väikese loo sellest, kuidas ja kus õnnestus loom/lind fotole püüda
Teet Kuusmaa “Pontu ja Priidu”.
(kodus olev koomiks)
Lapsepõlveraamat. Siis oli teine ajastu (peegeldub teatud sõnades, kommetes, riietuses). Tegelased on heade kavatsustega, ei kolgi teineteist. Vopse ikka saadakse.
Jaan Rannap: Nublu (Avita 2008, kunstnik Piret Mildeberg)
~~~~~~~~~~~~~~~~
Jah, ei ole kunagi liiga hilja saada endale õnnelik lapsepõlv 😉
Kuidas aga Nublu mul siiamaani lugemata oli – seda ei teagi. Sestap ei hakanud mingit erilist ja imetabast klassikat kuskilt maa alt otsima. Sain võtta peaaegu enda eakaaslase, 1972. aastal esmakordselt ilmunud tuletõrje-koera Nublu loo.
Jaan Rannap on sellest koerast rääkinud. Kuidas ta sai omal ajal teada ühest koerakesest, kes hakkas käima tuletõrjemajas ja… Ja meie saame lugeda ühe toreda koera seiklustest. See koerake oli nagu taks… ja ei olnud ka… oli nagu hagijas ja… Igatahes oli selline nagu ta oli ja ütles „Auh!”
Rohkem polnud meestel vaja. Nad said endale kambajõmmi, peaaegu kolleegi.
“Ta jõudis garaaži viimasel sekundil. Suur punane auto liikus juba. Ent uks, mille vahelt paistis Nublule tuttav kirsasäärik oli veel paokil. Kõhklemata vedrutas Nublu oma kõveraid jalgu, lendas nagu kuul kabiini ja puges ruttu pingi alla. Oma noorusele vaatamata ei olnud ta sugugi rumal koer. Ta mõistis, et kutsumata ei ole sobiv sõidule kaasa tükkida. Aga kui ta seda on siiski teinud, tuleb esialgu end varjul hoida…” (lk 18)