Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Sigridi elu on juba aastaid tiirelnud ümber ratsutamise ja eriti ümber imekauni raudja mära Mileedi, kellega ta peaaegu iga päev sõitmas käib. Viimaks kätte jõudnud suvevaheaeg tähendab, et Sigrid saab veel rohkem aega tallis veeta ja Mileediga harjutada, et suvelõpu võistlustel oma möödunud aasta esikohta kaitsta. Ent Sigridi plaanid lähevad sassi, kui talli tuleb uus sõitja ja treener teatab, et Sigrid peab oma hobust temaga jagama hakkama. Pikkamisi hakkab tüdrukule tunduma, et ta kaotab uuele ratsutajale nii Mileedi kui ka kõik oma sõbrad. Aga kui tema elu segi paisatakse, siis ei pea ka sellel uuel kergem olema!
Vaata „Jagatud suvi“ saadavust raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Ratsutamisest raamat ohtrate ratsatrenni kirjeldustega. Mitte-hobuseinimesena jäi kohati sõnavarast puudu, et silme ette manada, millest parajasti jutt. Palju muud peale trenni raamatus ei juhtu ka. Hobuseinimestele tõenäoliselt põnev lugemine.
Imehea raamat oleks nagu minu lapsepolvest. Olin siis teismeline. Minu isa oli Laanemaal Sillal Tallinna Hipodroomi abimajandi juhataja. Isa oli pollud kraavitanud ja nendelt saadi korgevaartuslikku ristikheina. Heina tehti hobustega tolleaegse tehnikaga. Oli stagnaaeg. Hein niideti heinaniidukitega. Siis kuivatati, viidi kuunidesse ja pandi kuhja. Ka mina teismelisena olen kuhja teinud. Muidugi alt hanguga visati hein ulesse ja mina paigutasin nii nagu mind alt juhendati. Heina viidi aastaringselt Sillalt Tallinnasse.
Koplites hobused ei pidanud voitlema hunditega vaid hoopis rastikutega.Neid oli palju ja hobused said noelata. Isal aga kasti Tallinna peamajast , et havitage rastikud. Tobedamat nouannet ei oska kull valja moelda.Aga nii see oli. Tuhat tanu Ene Sepale selle raamatu kirjutamise eest.