Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Läti proosa enfant terrible’iks nimetatud Guntis Berelis on öelnud, et hea proosa jaoks on kindlasti vähemalt ühte laipa vaja. Selle kriteeriumi järgi on jutukogumik „Härra Heideggerile meeldivad kassid ja teisi jutte“ hea proosa. Läti-reisi plaanijatel tasub kõrva taha panna ka vihjeid, kuidas käituda maapiirkondade toidukohtades ja millest õigupoolest elavad turismitalud. Sellest, et lätlase lemmiktoit on teine lätlane, ei maksa mitte rääkidagi.
Tõlkija Contra tutvustab autorit ja tema loomingut saatesõnas lähemalt.
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Kohe üldse ei meeldinud ja seega ei julge teistele soovitada.
Õhukese teose läbilugemine võttis mult omajagu aega. Üle ühe jutu päevas lugeda ei suutnud, sest polnud ikkagi minu maitse. Jah, pean nentima, et raamatus oli ka kohti-olukordi, mis mulle meeldisid, aga tervikuna jäi kaugeks ja õõvastavaks.
Erinevad jutud ja kirjutised. Enamus minu meelest modernistlikust laadist loodud. Kui raamatu lõpetasin, siis midagi, mida meenutada, oli raske leida. Kõik oli nagu tuulest kantud, unustatud.
Päris õudsed lood, mõni lausa kriminaalne.
Jube, kui lähisugulaste vahel on sellised suhted, et neist vabaneda soovitakse.
Need jutustused ei ole lihtsalt kirjanduslikud miniatuurid, vaid omalaadsed filosoofilised mõistjutud. Autor näitab, et argised asjad (näiteks kiindumus loomadesse) võivad saada võtmeks suurte küsimuste mõistmiseks: vabadus, üksildus, elu mõte.Raamat meeldiks neile, kes hindavad intellektuaalset proosat, armastavad iroonilisi tähelepanekuid ja on valmis selleks, et ilukirjanduslik tekst provotseerib mõtisklema.
Ootasin huviga, et lugeda teiste kommentaare sellele kogumikule. 🙂 Ütlen ausalt, et raske on seda kellelegi soovitada… võibolla siis, et lugejale, kes hindab gootilikku õõva ja absurdi? Poliitilise kiiksuga lood kõnetavad vast laiematki lugejaskonda, aga suur osa loetust paneb kukalt kratsima. Väga omapärane, kahtlemata.
Berelise lugude morbiidne mängulisus pole mulle küll täiesti vastuvõetamatu, kuid pigem väsitab kui lõbustab mind. Märkasin ka, et eelmine kord suvisel ajal lugedes oli loetut kergem muigega vastu võtta kui praegusel hallil aastajal. Ei oska hetkel ette kujutada, kellele julgeksin neid lugusid soovitada. Kindlasti ei tasuks minu viga korrata ja lugeda Berelist enne suvist Läti tuuri sissejuhatuseks Lätis turistina ööbimisele 😂
Selles jutu kogumikus koige parem jutt oli kassidest. Teised jutud ausalt mulle ei meeldinud.
Hea raamat, mida tipptunnil ühistranspordis tiksudes lugeda. Nii süütu pealkiri, et keegi kõrvalseisjatest ei oska aimatagi, mis jõledused kaante vahel aset leiavad, ning nende jõleduste absurdsus aitab igapäevaolme igavuse traagikat paremini taluda. Laipu on palju ja seetõttu soovitan jutud jaotada nädala peale: ikka üks päev korraga. Muidu ei suuda puänt enam üllatada ja stiil tüütab ära. Õnneks bussis rohkem ei jõua ka, oledki kohal. Lemmikuteks jäid: 1) “Ma ei räägi kunagi rumalusi”: Berelisest varem mitte midagi teades meenutas teema ja väljendusviis mulle mu isa oma, aga lõpp üllatas ka minu karastunud vaimu; olles esimesed lood läbi lugenud, olid järgmised selles osas juba etteaimatavad; 2) “Sool. Соль. Salt…”: alguses tundub, et loo keskmes on professori kehastuses esinev filosoofiline teooria, mis tuuakse elevandiluust lossist alla ja pannakse suvalises teepealses sööklas proovile (kujutasin seda lugu ette juhtuvat kuskil Jõgeva ja Tartu vahelise maantee äärses asutuses), jälgede segamiseks segatakse sisse natuke nostalgiat, aga tegelikult antakse ninanips metatasandil: mida teeb narratiiv?; ja 3) “Dogi silitamine…”, mille idee oli värskendav (ainus võrdne vastane ja konkreetne ninanips šovinistlikule minategelasele), kuid mis stiililt näis rutakas.
Ei soovita, äärmiselt ebameeldiv.
Mõistusega sain aru, mida autor taotleb. Aga lood on lihtsalt jälgid. Jätsin pooleli. Ei soovi oma meelt vastikusega täita.
Liiga palju groteski ja absurdi.
Pingutusega õnnestus raamat siiski läbi lugeda. Pole ime, et tema tõlkeraamatute välja andmine on alati mingi põhjuse taha jäänud.
Raamatu on Läti keelest tõlkinud Contra ja ma arvan, et kui keegi teine oleks seda teinud oleks see veelgi raskem lugemine olnud. Tegelikult ajasid need lood mind hoopis naerma, sest nii jabur oli kõik.