Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
“Loomalood” koondab ligi 90 Hando Runneli luuletust, mille kokkupanu seletab hästi autori enda värsirida: “Loom on justkui inime.” Inimeste linnastumine muudab tema loomalikud naabrid mõneski mõttes kaugeks ja võõraks ning omavaheline suhe vajab alatasa värskendamist. Seda pakubki inimkultuurne luuleülevaade sigade, kärbeste, lehmade, mesilaste, huntide, vaalade, keldrikakandite ja teiste väiksemate ja suuremate olevuste esinemise ja elukeskkonna kohta.
Vaata „Loomalood“ saadavust meie raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Minul oli vaga meeldiv lugeda Hando Runneli uuletusi loomadest,sest olen maal elanudja tundsin roomu nendest lugudest. Olen sootnud lehmi, sigu,lambaid ,kanu ja kukkesid. Uhe naite lisan lammastest.
Uks lammas utles-maa!
Koik lambad kooris – maa´!
Raamat meenutas mulle teatrite logosid, kus üks näopool naerab, ent teine on sootuks tõsine. Nii olid ka luuletused – kas humoorikalt lihtsad või siis sügavad ja järelemõtlema panevad. Tore oli avastada ka lapsepõlves loetud luulekogumiku ammuunustatud salme.
See on luulekogu, mis üllatab nii kaanekujunduse, kui sisuga.
Lihtsad mõtted, tabavad ütlused.
”Musi tahaks
anda kelle-
legi, põse
peale, aga
viirus – viirus.
Viirus, viirus!” lk.56
Luuletused kus autor oli looma või linnu käitumist, välimust arvestanud olid tabavalt kirjutatud. Seoseid inimloomusega oli palju ja need olid elutruud
Nii lihne ja arusaadav .
Mulle on luule alati meedinud ka siis lihtsalt enesele või kellegile teisele ettelugemiseks .
Väga tabavalt sõnad ja kohati humoorikalt ritta seatud !
Igav ei hakka !
Väikese krutskiga luuletused. (Laul täide saatvast võimust) Mõnelegi neist on tehtud viis ja nii on need suure publiku lemmikud.(Kaua sa kannatad, Põrsapõli).Tasub üle lugeda.
Runnelit soovitan alati. Imetlusväärne, kui kerge ja sorav on tema värss, kui erineva tonaalsuse, pikkuse ja rütmiga tema luule. Poja fotod meeldisid samuti väga.
Tore oli leida ka vanu “hitte” nagu “Mudamere ääres” ja “Kaua sa kannatad”. Üldine mulje jäi helge, kuigi oli ka sügav ja tõsine. Tuli südamest.
Toredad luuletused loomadest, mis kõik pole küll rõõmsad. Mitmed neist luuletustest on lauludeks saanud. Näiteks “Kaua sa kannatad”, “Põrsapõli”. Oli hea lugeda. Vaimukad värsid, lihtne lugeda.
Autor tutvustab loomi, linde, keda ta Serengetis kohtas. Lugejal samuti võimalus tutvuda Serengetis elavate loomadega, lindudega. Autoril on väga rikkalik sõnavara.
Oli tore tutvuda Serengeti elanikega. Oli huvitav ja värvikas lugemine. Suurepärased fotod.
Kõigepealt – see on lihtsalt nii ilus raamat! Esimene kord kätte võttes ei jõudnudki luuletusteni, imetlesin lihtsalt Veljo Runneli fotosid.
Valitud luuletuste seas oli nii vanu lemmikuid kui selliseid, mis ei puudutanud nii väga. Aga kokkuvõttes jäi imetlus, kuidas iga hetk või kujund võib vormuda luuletuseks.
Kauni kujundusega raamat, võrratud fotod ilmestamaks luulet. Ja loomulikult on luuletused suurepärased, on lihtsamaid on keerulisemaid. Kõike lühem luuletus koosneb kahest sõnast. Kindlasti tasub lugeda.
Kui luule lugemine istub ja Runnel on omakandimees, siis JAH! Aga üldiselt ei tea?
“Põrsapõli” on laul ja räägib inimestest.
Kallid luulekogude koostajad! Vanu asju uuesti avaldades – kirjutamise esmaavaldamise aasta.
Meeldis väga. Väga vaimukad ja tabavad luuletused. Meeldis kujundus (Veljo Runneli fotod).
Autor on toonud tabavad, piltlikud paralleelid inimeste ja lindude-loomade loomuses. Näiteks “Tibujalatants”: Täna mu ümber tantsisid tüdrukud,
need olid väikesed varblasetüdrukud.
Küll oli siutsumist, säutsumist, keksimist…
Või (lk 33): Kui ma olin väike põrsas
tahtsin saada suureks seaks.
Hando Runnel oskab ka väga väheste sõnadega väga tabavaid luuletusi kirjutada. Lõbusad ja samas tabavad luuletused loomadest, mis annavad ka võimaluse inimloomusega paralleele tõmmata. Raamatut illustreerivad fotod sobisid luuletuste vahele samuti imeliselt.
Raamatus on mitte üksnes loomad… On ka linde ja putukaid-mutukaid.
Mina otsisin raamatust mesilasi. Juba raamatu sisekaanel oli foto mesitaru sissepääsust (või kuidas iganes seda nimetada). Oli ka kolm mesilasi sisaldavat ja nende elu-olu kirjeldavat luuletust.
Hetkel rohkem kedagi muud ei tahtnudki.
Sügis mesilas (lk 76)
Suitses lõõts ja kärgi võeti,
vurras vurr ja nestet võeti,
sulamett ja värsket vaha
aidas anumad nüüd täis.
Juba tuul käib kurjast kaarest,
sammub sügis põhjakaarest,
päikeseni paisub pilv,
tume pilv, täis külma sadu.
Poetab õied kanarbik.
Tuleb vaikus, valge vaikus.
Tarunurka tardub pere.
Lakkab lend ja sumbub sumin.
Jääb üks vaevu kuuldav kumin —
lootus näha päikest uut.
Soovitan väga. Jutustavad ja elavad värgid.
Väga ilusad loodusele omased luuletused – riimiga, mida just tihti ei kohta. Ilus kujundus – südamlik. Ka lühikesed salmid jutustavad palju. Raamat jättis helge tunde hinge.
Soovitan. On mida öelda: lühidalt ja löövalt. Ja meist endist.
Tunnen aukartust hea sõnaseadja ees ja nendes on alati mõte, mis paneb mõtlema. Eakaaslastega vist ongi suhestumine lihtsam.