Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Minu nimi on Tamao. Olen lumivalge kõuts. Ma armastan ühte tütarlast. Tema nimi on Ririko ja kui ma olin alles vastsündinud kassipoeg päästis ta mu elu. Ühel õhtul jälitab Ririkot tundmatu auto ning ma tõttan teda kaitsma. Äkitselt avastan, et olen võtnud noore mehe kuju. Minu uus võime toimib küll ainult öösel ning iga inimesena veedetud hetk lühendab mitmekordsel kiirusel mu allesjäänud elu. Kuid Ririko heaks …
Vaata „Lumekass“ saadavust meie raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Ladusas stiilis kirjutatud, mõnus lugeda. Muinasjutuline.
Uudishimu tekitav lugu; huvitav oli jälgida, kuidas autor oma fantaasiat arendab.
Muinasjutuline lugu kassist. Kuna mina ei ole kasside armastaja, siis see lugu jattis mind kulmaks.
Väga ilusa kaanepildiga raamat, haarab tähelepanu. Sisu ei ole nii haarav ega köitev. Lumivalge kass jutustab oma loo, teatud tingimustel muutub kass noormeheks. Ootamatu ja kurva lõpuga.
See raamat jääb silma kaugelt, väga õnnestunud kujundus. Ma haarasin ta kaasa just selle imelise valge kassi pärast, mis kaanel ilutseb. Järjest enam mõistan, et jaapani kirjanduses osatakse kassidest väga hästi ja lugupidavalt kirjutada. Lugu ise on kassist, kes muutub meheks, fantaasiamaailma kalduv ja samas ka mõtlema panev, isegi ehk kurb, aga samas ilus. Mulle meeldis.
“Lumekassi” peategelaseks on kass Tamao, kes armastab Ririko nimelist tütarlast. Ririko oli kunagi Tamao elu päästnud ja seepärast on Tamao valmis Ririko heaks tegema kõike.
Soe ja armas lugemine. Osalt muinasjutuline, sest ega ikka kassid inimesteks päriselt ei muutu, nad võivad end küll inimesteks pidada, aga välja näevad ikka kassidena.
Lugesin ikka lõpuni, sest see oli üks neist kiiresti lippavatest raamatutest, aga liiga suur nauding see polnud. Kirjutatud kassi perspektiivist, aga mulle ei mõjunud väga usutavalt. Aga maitse asi nagu eelnevatest kommentaridestki näha 🙂 Kõige ilusam ja lummavam hetk ja kirjeldus on raamatu lõpustseen. Seda oleks võinud mujalegi jätkuda.
Raamat algab kassipoja leidmisega kilekotis ning lõpeb kassi suremisega lumes.
Tihti me ei mõista, mis loom mõtleb, kuid looma jaoks on ka inimene mõistatus. Miks inimene on arvab, et telefonis saab suhelda? Täiesti naeruväärne! Nii piinlik hakkab, et ei suuda pealt vaadatagi. Miks küll inimesed üksteisest ei puuduta, ei laku, üksteise lõhna ei nuhuta? Miks nad ei võiks üksteisega rohkem nii läbi käia, et kohe hea vaadata oleks!
Lemmiku (looma) mõttemaailm on huvitav.
Ka kassid võivad olla teejuhid.
See raamat on õrn, tundlik ja sügavalt inimlik lugu armastusest, sõprusest ja valmisolekust seada teise heaolu enda omast ettepoole. Raamat jätab hinge vaikse ja kauakestva järelkaja ning kutsub mõtlema tõeliste väärtuste üle. Soovitan!
Ulme temaatikasse kuuluv lugu kassipojast, tema igakülgsest kaitsmisinstinktist oma päästja Ririko vastu. Omamoodi toredad olid kassi kui olendi mõtted, tunded ja tegemised sealjuures sobiks lugemiseks teismelistele noortele.
Rahustav, kurb ja omamoodi õnnelik.
Inimsuhted on keeruline asi-tunne.
Jaapanlased, Jaapani kirjanikud kohe oskavad hingepuudutavaid ja -kriipivaid kassilugusid kirjutada.
Olen olnud kassiinimene, musta kassi Liisu omanik ja seetõttu natuke nagu tean-tunnen seda maailma. Ja tean, mis toimub kassi hinges kui… Kuidas ta seda väljendab. Võib ju arvata, et inimene suudab kassile igasuguseid mõtteid ja omadusi külge pookida, aga niisama see vast ikka ei tule.