Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside kommentaaridesse.⇓
Autobiograafiline romaan on köitev ja lopsakas lugu Aafrikast haritud eurooplanna silmade ja kogemuste kaudu. Karen Blixen viib lugeja maagilisele rännakule, kirjeldades kohalikke kombeid ja kultuuri, värvikaid kogemusi loomadega, hingematvaid maastikke ning kohtumisi südame võitnud ja vahel ka selle murdnud tegelastega.
Kuigi tegu on suuresti Blixeni enda memuaaridega, on romaani tõeline peategelane Aafrika – esitletud läbi eluliste faktide, kaotamata samal ajal lummuslikku varjundit.
Karen Blixen, neiupõlvenimega Karen Christentze Dinesen, sündis 1885. aastal jõukas Taani perekonnas. Euroopa suurlinnades kunsti õppinud naine abiellus 1914. aastal parun Bror Blixen-Fineckega. Koos kolisid nad Keeniasse kohviistandust juhtima. Pärast suhte purunemist haaras Blixen istanduse ohjad enda kätte kuni 1931. aastani. Taani naasnud naine elas sünnimaal surmani 1962. aastal. „Aafrikas,“ meenutas Blixen vanemas eas, „õppisin ma lugusid vestma.“
Vaata „Aafrika äärel“ saadavust meie raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside kommentaaridesse.⇓
Lugesin seda raamatut hiljuti… Keenias. Ettevalmistuseks Karen Blixeni majamuuseumi külastusele. Karen pidas end heaks jutuvestjaks ja see raamat kinnitab ta enesekindlat hinnangut. Kuigi sündmused on meist nii geograafiliselt kui ka ajalises lõikes kauged, oskab Blixen oma jutustuses luua sillad inimeste ja kohtade vahele. Väga meeldis tajuda tema austust ja armastust kohalike sõprade vastu. Keda häirib jahipidamine, sellele ei saa tema teost soovitada, sest lõviküttimisest tuleb paraku detailselt juttu.
Tekitas küll soovi Aafrikasse minna. Karen Blixen oli vastuoluline tegelane, nii suhete osas kui ka suhtumise osas pärismaalastesse.
Kui ma hakkasin romaani lugema, mõistsin kohe, et tegemist on mälestusteraamatuga. Peategelane ja autor ühes isikus – Karen Blixen – jagab lugejaga killukesi oma elust Ida-Aafrikas. Juba esimestest lehekülgedest on tunda tema sügavat kiindumust ja imetlust Aafrika vastu – kogu teos on kantud õrnast armastusest selle maa, inimeste ja looduse vastu. Blixen suudab erakordse tundlikkusega edasi anda kohalike maastike ilu, loomastiku mitmekesisust ja aafriklaste rikkalikke traditsioone.
Karen Blixen oli kohvifarmi omanik Ngongi mäestiku jalamil, lähim linn tema maavaldustele oli Nairobi. Jutustuses on tunda melanhoolset tooni – leina ja kahetsust selle üle, et autor pidi Aafrikast lahkuma. Lugemise käigus tekkis mul küsimus: miks? Miks pidi ta lahkuma maast, mis oli talle nii südamelähedane? Alles raamatu lõpus sain aru, et lahkumine oli paratamatus, sunnitud otsus, mitte vabatahtlik samm.
Väga huvitav oli lugeda rahvastest, kes kirjaniku ümbruses elasid. Aafrika oli tollal tõeline rahvaste ja kultuuride sulatusahi – seal elasid hindud, kikujud, maasaid, somaallased, araablased ja eurooplased. Blixeni farmi territooriumil elasid kikujud, kes rentisid maad, rajasid oma onne ja kasvatasid kariloomi; nende naabriteks olid maasaid – rändkarjakasvatajate hõim. Nairobis elasid somaallased, kelle kultuurile ja kommetele autor pühendab palju tähelepanu.
Karen Blixen oli oma teenritega sügavalt seotud ja usaldas neid täielikult. Tema lähimad abilised olid majapidamisjuht Farah – vahendaja suhetes kohalike hõimudega ning otsuste tegemisel oluline nõuandja – ja Kamante, poiss, kelle Blixen päästis haigusest ning kes sai hiljem tema ustavaks kaaslaseks ja abiliseks.
Romaanist sain teada palju uusi sõnu ja mõisteid. Näiteks kiama – vanemate kogu, kus arutati kogukonna tähtsamaid küsimusi ja vaidlusi, ning ngoma – traditsioonilised tantsud, mida korraldas kohalik noorus. Teoses on rohkesti kirjeldusi Aafrika loodusest ja loomadest: härjad, ahvid, lõvid, kaelkirjakud, rohutirtsude parved, toonekured, flamingod ning antiloobid – nende seas ka graatsiline Lulu, kes elas farmis pikka aega.
Biograafilisest taustast selgub, et Blixen reisis Aafrikasse esimest korda 1914. aastal pärast abiellumist oma nõoga, kuid abielu ei olnud õnnelik ega kestnud kaua. Enne autori elulooga tutvumist imestasin, miks romaanis mainitakse tema abikaasat vaid põgusalt, kuid hiljem sain teada põhjuse – mees nakatas Karenit süüfilisse ja pettis teda.
Olulist rolli mängib ka Denys Finch-Hatton – mees, kes sageli farmis peatus ning kellele on pühendatud palju
kauneid ja sügavalt isiklikke hetki, sealhulgas nende ühised jahiretked lõvidele. Aastate jooksul külastasid Blixeni farmi paljud silmapaistvad külalised – teadlased, rändurid, šeigid ja isegi Walesi prints.
Romaani suurim väärtus peitub autori oskuses väljendada oma armastust Aafrika vastu. Teose lõpuks muutub Taani päritolu Karen Blixen tõeliselt selle mandri tütareks. On liigutav ja kurb lugeda, kuidas ta pidi lahkuma paigast, kuhu jäi igaveseks tema süda – Aafrika, mis andis talle elu mõtte ja inspiratsiooni.
Soovitan väga, sest selles saab toreda ülevaate meile eksootilisest Aafrikast.
Kuna autor elab südamest kaasa nii sealsetele inimestele kui ka loomadele, haarab see kaasa. Ja tuli mõte, et ka loomi loomaaias pidades ei ole “inimlik”. Kui, siis looduskaitsealadel ja loomaparkides, kus kitsendused on väiksed.
Meeldis. Huvitav, köitev.
Autobiograafiline teos. Autoril on palju aastaid Aafrikas kohviistanduses, suur kinnisvara. Tutvume kohalike inimeste, kombestike, kultuuri, looduse, loomade omapäraga. Värvikad kirjeldused.
Aafrika on ka päriselt imeline, mitte ainult raamatus! Aga ka selles raamatus.
“Uhkus on usk ideesse, mis oli Jumalal, kui ta meid lõi!”!
Meelis suhtumine Aafrika põliselanikesse!
Vaart raamat Aafrika elust, kus on juttu loodusest, taimestikust ja loomadest. Eriti palju on juttu rahvast kes seal elavad. Koke seda on vaga varvikalt ja lopsakalt edasi antud, et sa kohe ei saa lugemist lopetada vaid pead edasi lugema. Mina sain selle raamatu pohjal vaga hea ulevaate elust Aafrikas.
Autobiograafiline teos, kus autor annab väga meisterlikult edasi oma armastuse Aafrika vastu. Aafrika on meist enamiku jaoks kauge ja võõras maa, kuid lugedes Karen Blixeni kirjeldusi tekib ka lugejas austus ja armastus selle koha vastu. Lisaks looduskirjeldustele õpib tundma ka erinevaid kultuure ja rahvaid, kellega Karenil soojad suhted olid. Väga meeldiv lugemine, mida kõigile soovitaks lugeda.
Tundsin lausa kadedust, kuidas ta oskas edasi anda Aafrika olemust ja elu isegi pisiasjadeni.
Minu jaoks on Aafrika kauge ja eluvõõras, aga tema oskas igas vaikuses ja looduses näha midagi imelist. Tahaksin näha kõiki tema poolt loodud pilte päriselt pildis või teles või filmis.
Kuna plaan on endal ka Aafrikasse jõuda siis ahmin endasse kõike mis sellega seostub.
Ilus lugemine !
Karen Blixeni sõnapildid tõmbavad meid lausa kättpidi Aafrika mägismaale – kirjeldatatakse nii silmaga nähtavat, kõrvga kuuldvat kui ninaga tuntavat – küll lõhnab rohi vürtsikalt nagu tüümian ja soomürt, küll jääb möödunud ahvikarjast maha kuiv kolkunud hiirelõhn.
Blixen ei mõista oma kirjeldustes kedagi hukka, aga ta kirjuatb oma ajas, seega ei soovita ma lugeda, kui popsud kogu aeg nagu vihane siil, sest koloniaalvõim ja jahi-safarid ärritavad sind.
Mind aitas raamatut nautida Blixeni eluloo kohta lugemine, kõige rohkem meeldis Mia Kankimäki “Naised, kellest ma öösiti mõtlen” Karen Blixeni peatükk.
Väga hea raamat, väga hea kirjanik. Jutustab inimlikkusest, raskustega leppimisest ja nendest üle saamisest. Jutustab valust enda sees ning õppetundidest, mida saab põlisrahvastelt, kui vaid hoolid ja hindad. Üle kõige oli armastust Aafrika vastu.
Nägin filmi enne kui raamatut lugesin. Mõlemad suurepärased, mida võib korduvalt nautida ja mis on nendega veedetud aega väärt.
Olen ka ise Aafrikas käinud ja tajunud selle maa ürgset võlu. Unustamatud elamused.
Autor oli väga hea jutuvestja. Värvikas raamat elust Aafrikas ning sealsest loodusest.
Oli huvitav lugeda, laiendas ka silmaringi. Mõtlesin, et kui Karen Blixenil oleks farmipidamine õnnestunud, siis võib-olla polekski temast kirjanikku saanud.