Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Mis tunne on olla jumal? Mis tunne on olla ema? Mis tunne on olla hunt? Kuidas kõlab armastatu jaoks ihutud nuga? Kätlin Kaldmaa uus novellikogu juhatab lugeja jumalate juurest vereni ja tagasi. Vahele jääb sünde, loomist ja muusasid, 25-aastase ajalooga kleit, missiooniga kummitus, checklist iseseisvaks eluks ja lammas Snæbjörn, kes ei tunnista lõppe. Põikpäine hunt ronib vulkaani sisse, Rambo sukeldub Estoniale ja Kreekas toimuvad verekuul olümpiamängud ihaldusväärsele panusele. Vahepeal istutakse pikalt potil. Ühtviisi julged, kehalised ja raputavad lood imevad enesesse ega lase lahti, enne kui trummel on tsentrifuugi lõpetanud ja tuleb minna kööki. Lugeja asetatakse õrnalt põrandale. Siuhkat-säuhkat. Kätlin Kaldmaa kirjutab täiskasvanutele ja lastele, proosat ja luulet, ja on Tuglase novelliauhinna laureaat. “Hundi taltsutamine” on tema kolmeteistkümnes raamat.
Vaata „Hundi taltsutamine“ saadavust raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Kaldmaa viib ikka oma lemmikpaikadesse. Islandile ja Kreekasse ja natuke kolab Eestis mööda nostalgilisi radu. Nii ka seekord, nii ilmselt alati. Tunnustada tahan raamatu kujunduskeelt – see jäi silma ja jääb meelde. Novellidest endist puudutasid enim “Õed”, “Ema” ja “Verekuu”.
Raamatu kujundus on uuenduslik. Olen kõiki kättesaadavaid Kätlin Kaldmaa raamatuid varem lugenud ja vist ka seda raamatut. Ei mõistnud esimesel korral ega mõista ka uuesti lugemisel. Minu jaoks raskesti mõistetav see lõputu müstika. Loomad hundid, lambad, rebased olid selle loos omal kohal, aga arusaamatul moel . Meeldis see osa, kus olid viited tütrega koos käidud palverännakule. Seega, mitte minu lektüür. Las loevad nooremad, kui loevad.
Tundub, et autor on palju rännanud ja valanud oma kogemused poeetilisse vormi.
Ikkagi Eesti kirjanik, huvitava ja sorava keelekasutusega. Mõni lugu oli päris humoorikas, aga mõni oli liiga ulme.
Tundub, et ei maksa lugeda peale päevatööd. Nautisin palju rohkem raamatu algust ja lõppu ja neid ma ei lugenud väsinud peaga, vaid vabal päeval.
Üks isevärki novelliraamat. Osa lugusid on üsna julmad ja verised, aga lugeda huvitav.
Täitsa loetav raamat ja üldiselt mulle Kätlin Kaldmaa looming meeldib, see on erinev ja omapärane.
Raamatu kujundus jääb meelde, jätab käsitsi poogitu mulje. Punane köitematerjal tuletab kogu aeg “punase niidina” meelde.
Tekstidega on kirjutusvahendiga mängitud… kujundeid luues.
Eht novellilikku eriti ei leidnud.
Huvitavalt kirjutatud novellid.Kuna koik on nii uus, siis minul kui eakal tuleb sellega harjuda.
Midagi noorte inimeste elust ja kogemustest.
Peale “raudse eesriide” lagunemist on noorte elu midagi muud ja võimalused avaramad.
Siis ka kogetakse ja elatakse teistmoodi. Aga juured vist ikka jäävad kodumulda.
Põneva ja meeldejääva kujundusega raamat. Mõjub päevikuna, hästi isiklikult. Ma ei ole nii teadlikult varem Kaldmaad lugenud, aga nagu aru sain, siis see ongi tema kirjutamisviis ja teemad. Ehk et tundub olevat hea kontsentraat Kaldmaaga tutvumiseks.
Kätlin läheb iga raamatuga aina paremaks, selgemaks, julgemaks, mõttejõulisemaks, kirjanduslikumaks ja profimaks. Siin on erinevaid eksperimentaalses stiilis lugusid, on ka huumorit. Muidugi on juttu ka rebasest ja hundist. Ja on ka üks hea luuletus. Hea lugemine kahe sõnaga.
Juurdlen selle üle, mis paneb üht kirjanikku sellist raamatut kirjutama. Ma tõesti püüdsin lugemise ajal viia end mingile tasandile, et paremini aru saada, aga ei õnnestunud.
Või siiski üks järeldus: süüdi on põlvkondadevaheline mõistetamatus.
Minu arvates on tegu paeluva ja omanäolise novellikoguga. Üheltpoolt kiire lugemine, kuid teisalt jäid osad lugudest mind pikemalt kummitama. Hea raamat ongi selline, mis natuke mõtlema ka paneb. Eraldi kiidaksin veel kujundust, mis on lihtsalt suurepärane.