Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Siis tuli ta välja. Ta tegi seda enesekindlusega, mida oli lihtne mõista; see maailm kuulus ju talle. Ta tuli metsast välja natuke kaugemal kohast, kus suusajäljed lõppesid. Seadis ennast sisse rabaveerel kadakapõõsa ja kängujäänud männi vahel. Ärksalt vaatas ta üle raba kitsa lumeriba, keeras pead, nii et ma nägin profiili ja üllast koonu, järsku laupa ja kõrvu, mis seisid kikkis.
„Hundijooks” (2021) on mahult pigem jutustus, ent kaalukuselt siiski romaaniga võrreldav. Vananev jahimees Ulf, kes viimasel ajal on hakanud jahil käima laadimata püssiga, kohtab metsas üht hunti. See on tähendusrikas kohtumine ja muudab paljutki Ulfi elus ja mõttemaailmas.
Kerstin Ekmani jutustamisviis on paeluv ja poeetiline, kuigi tihtipeale argisest lähtuv. Metsa ja hingeelu, välise ja sisemise põimumine loob mõtliku, kohati valusa, ent siiski lootusrikka terviku.
Kerstin Ekmani (snd 1933) mahukas loomingus on mets ja mure looduslike koosluste hävimise pärast, nagu ka inimese mitmetahuline suhe metsaga, ammune ja oluline teema. Seda näeme näiteks Augustiauhinna ning Põhjamaade Nõukogu kirjandusauhinna võitnud romaanis „Händelser vid vatten” („Sündmused vete ääres”, 1993) ning põnevas esseekogumikus „Herrarna i skogen” („Isandad metsas”, 2007).
Vaata „Hundijooks“ saadavust meie raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Peategelane on kolme kuu vanune kutsikas, kes on Norrlandi metsades ära eksinud. Ta jääb üksi karmis põhjalooduses ja peab õppima elama selle seaduste järgi. Ekman jutustab loo looma vaatenurgast, mis muudab maailma tajumise erakordseks: lugeja justkui “haistab” metsa, kuuleb selle helisid, tunneb hirmu ja nälga. See ei ole lihtsalt kunstiline võte — see on viis näidata, kuidas instinktid ja tunded kujundavad teadvust.
Mets romaanis ei ole lihtsalt dekoratsioon, vaid täieõiguslik sündmuste osaline. Ta on elus, muutlik, ohtlik ja kaunis. Aastaajad vahelduvad ning koos nendega muutub kutsika elurütm. Ekman kirjeldab loodust bioloogi täpsuse ja poeedi tundlikkusega. Iga puu, lõhn ja heli on osa maailmast, kus loom õpib ellu jääma ja iseennast mõistma.
Tunnen huvi just huntide vastu juba paar – kolm aastat .
Suur õhinaga asusin lugema oma lemmik loomast , metsakutsust . Oma moodi lähenemine läbi võsavillemi silmade , samas nii huvitav ja ebamaine .
Lugu Ulfist, tema laste- ja lastelastest. Lugu tema suhtumisest, jahipidamisest, loodusest ja suhtumisest ümbritsevasse. Eriti paelub kirjaniku suhtumine loodusesse. Oskus edasi anda huntide tegevusest, nende käitumismustrite ja hingeelu kajastamisest. See jahi ja jahijuhatajana seotud oma perekonna, jahiseltskonna, oma laste ja oma koerte vastu. Kogu temaatika on kenasti, lihtsalt, kuid ometi nukra alatooniga.
Kirjanik on vaga hasti kirjeldanud loodust. Hunti naidatakse kui julget metsaelanikku ja puuda teda on raske, sest ikka on hundil moni nipp kuidas paaseda. Monus lugemine. Koolis meile raagiti, et hunt on metsa sanitar. Ja eks ka hundil oma elu hoidmiseks oli vaja suua ja siis ta jahti pidaski. Igati moistetav. Samas nende arvukust on vaja reguleerida.
Soovitan lugeda, eriti vanemaealistele, sest lugeda ja mõtelda on ju tore!
“Äkki” olin mälestusi töödelnud, et muuta neid paremaks, “talutavamaks”. Tuttav olukord, kui oled samuti ligi 80-aastane. Tuttav tunne, kui kõrval on samas seisus elukaaslane. Paeluv ja poeetiline, põnev ja pikaldane.
Mulle tundub, et see on raamat ühest vanast mehest, kes vaatab tagasi ja samas ka edasi, ning tema mõtetest seoses ümbritseva loodusega. Ulfi mõtisklusi oli väga tore lugeda, ta tundus olema mees, kes armastab loodust, loomi ja enda lähedasi. Mees, kellel on suur süda, mis küll talle ka valu teeb. Väga meeldis, kuidas raamatu lehekülgedel hargnes Ulfi ja Inga suhte lugu, nende lähedus ja teineteisemõistmine. Nii armas on lugeda, kuidas vanas eas üksteist toetatakse ja mõistetakse isegi sõnadeta. Silma jäi ka Ulfi lugemishuvi, viidati paljudele raamatutele, toodi välja tsitaate nendest, mis Ulfi mõtteid mõjutasid. Hundil oli siin raamatus kuidagi mitmeti mõistetav koht. Ühtpidi kui ohtik murdja, aga teisalt ka kui looduse kuninglik liige. See, kuidas Ulf vaatles uhkest isahunti ja temast mõtles, tegi hundi kuidagi inimlikumaks ja mõistetavamaks. Samas on hunt ikkagi murdja, kuid ka siin vihjati inimese enda rollile. Ka inimene ise peab andma endast kõik, et oma kariloomi hoida, et hunt neile ligi ei pääseks. Minu jaoks oli Ulf kui üks tore vana mees, keda oleksin soovinud tunda ja temaga koos metsas termosest kohvi juua, isegi vaikides ja lihtsalt loodust enda ümber tajudes. Väga meeldis ja soovitaks lugeda.