Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
„Mitzi“ moto „Tol ajal oli mul marmosett Mitz, kes käis minuga peaaegu igal pool kaasas, istudes mu õlal või vestipõues“ pärineb Leonard Woolfi autobiograafiast. „Too aeg“ oli aastad 1934–1938 ja maailm liikus vastu XX sajandi teisele suurele sõjale. Nunez on mälestustest, kirjadest ja päevikukatketest lõimede külge põiminud loo väikesest loomast ja suurtest isiksustest tema ümber.
Sigrid Nunez on Ameerika rahvusliku kirjandusauhinna pälvinud kirjanik ja loovkirjutamise õppejõud.
Vaata raamatu „Mitz“ saadavust meie raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Woolfidel olid omad erinevused, aga nad armastasid teineteist. Mõlemal oli kindel päevakava, naisel pikad jalutuskäigud ja mehel kannatlik hoolimine loomade vastu. Nad tundsid paljusid loomeinimesi.
1934.-1938.a sõjaärevus. Marmorahv päästab ohtliku olukorra.
Kahju, et metsloomi kodustati.
Lihtne ja liigutav jutustus, mille kirjutamisesse läks autoril kahtlemata tohutu eeltöö. Nunez pakub välja oma nägemuse Woolfide argipäevast koos mitmete loomadega, nende seas troonimas isemeelne Mitz. Tema kiindumus oma päästjasse, Leonard Woolfi paistab välja igast peatükist. Väike keha, aga suur hing. Ohtrad ääremärkused annavad aimu, kui lai oli Woolfide abielupaari tutvusringkond.
Elulood on võluvad (ka marmoseti oma). Ja see ei häiri üldse, et võibolla PÄRIS niiviisi kõik polnud. Armas raamat!
Võluv, armas pilguheit sellele ajaperioodile, kus elas marmosett Mitz. Ja kõigile tema ümber.
Armas lugu väikesest ahvipoisist Mitzist, tema peremehe ja perenaise elust, nende tegemiste, sõprade ja kirjanduse taustal. Kohati leidub lapselikke mõtteid ja seiku seoses Mitzisse suhtumise ja loomariigis asetleidvate sündmuste taustal.
Mul läks umbes kakskümmend lehte aega, et arusaada, et Mitzi omanik on Virginia Woolf. Pärast seda lugesin hoopis teise tähelepanelikkusega edasi.
Raske on lugeda metsiku looma elust, kes inimeste metsikuse tõttu on sattunud kultuursesse ümbrusse selle loojatega üksteist vastastikku päästes.
Soovitaksin seda raamatut pigem kirjandus- kui loomahuvilistele.
Kuna ma pole Virginia Woolfi “Flush”i lugenud, siis võimalik, et nii mõnedki viited läksid minu jaoks kaduma. Kindlasti Nunezil vedas, et lisaks kahele järjestikusele koerale oli Woolfide perekonnas ka ahvike, sest arvan, et raskem oleks olnud ka koerast kirjanike perekonnas kirjutada nii, et see poleks olnud liiga sarnane Virginia Woolfi kirjutatule ?!
Õnneks meeldivad mulle lisaks loomaraamatutele ka elulooraamatud, seega nautisin, hoolimata sellest, et minu teadmised Briti kirjandusest ja Bloomsbury rühmast on üpris pealiskaudsed.
Vaga armas lugu ahvipoisist Mitzist ja tema peremehest ja perenaisest . Minule selle jutu lugemine jattis vaga sugava mulje.
Autor on öelnud, et see raamat on vaid 10% ilukirjanduslik ja umbes nii see mõjuski. Siin on tunda kui palju tööd on sellesse pisut alla 100 leheküljelisse raamatusse pandud. Raamatus käsitletud ajaperiood on lühike ja autor on andnud enda parima, et aega, perekonda ja neid ümbritsevaid inimesi kirjeldada ja konteksti seada. Nauditav, liigutav, mõnus lugemine.
Väha hea raamat. Närve rahustav ennekõike. Armsad suhted lemmikloomadega, aga ka muud. Kirjaniku Wirginia Wolfi eraelul tuginevat.
Inimese (looma) ahvi pilgu läbi. Mis ta meist arvab? “Kuuldavasti oli Metzi jaoks põnev. Ta oli näinud palju inimesi, kui mitte ühtegi sarvedega. Ta (Ethel) hakkas karjuma. Mitzi karjus vastu (otse kuuldetorru)” lk.35
Täitsa tore lugemine, on ingot kirjanikest abikaasade Virginia ja Leonard Woolfi suhtest ja tegemistest. Nende juures elas pisike ahvipärdik, tegelikult siis marmosett Mitz, kes Leonardisse kiindunud.
Huvitav oli lugeda Mitzi suhetest teiste loomadega, aga ka inimestega. tunnen küllaltki hästi kirjanik Virginia Woolfi loomingut, aga tema abikaasast Leonardist ja tema loomingust eriti mitte midagi. Meeldis.
Inimlik, soe, humoorikas lähenemine ajaloole.
Ajalugu marmosetiga. “Kas me oleme sulle rääkinud, kuidas marmosett meil Hitleri käest pääses?” …
Miks mitte? On ju palju võikamaid variante.
Ahvipoiss teeb elulooraamatu palju elavamaks, kirjutatud hästi. Autor on teinud suure töö, et kujutada tegevuste toimumise aega ja kohti ning inimesi ja loomi realistlikult ja õiges kontekstis. Täiesti loetav ka ilma Virginia Woolfi hästi tundmata, aga parem kui on teadmisi selle ajastu Briti kirjandusest. Tegelastest meeldis väga Leonard, see kui hooliv ta oli. Kuigi mulle ei meeldi loomade loodusest välja kiskumine, siis selles ajastus oli Mitz ilmselt õnnega koos seal, kuhu ta elama sattus.
Mitz ei ole pelgalt ühe ebatavalise lemmiklooma elulugu, vaid kirjanduslik mõtisklus selle üle, kuidas üks väike olend võib saada armastuse, lohutuse ja inimestevahelise sideme sümboliks ajal, mil maailm nende ümber kiiresti muutub. See on raamat, mis üllatab oma inimlikkusega ja paneb mõtlema, kui sügavalt loomad meie lugudesse kuuluvad ning kui kaua nad meie mällu püsima jäävad.
Kaasahaarav ja nauditav lugemine. Annab hea ülevaate tuntud kirjanike paari ja nende sõpruskonna kohta lemmiklooma kaudu. Milline lojaalsus ja armastus võib olla looma ja omaniku vahel.
Tore lugemine kirjanduse ajaloo huvilisele.
Lihtne lugu, aga lugesin huviga. Tekitas illusiooni nagu vaataksin sisse kirjanike argiellu.
Soovitan, sest siis saad rohkem teada kirjanik Virginia Woolfi elust ja iseloomust.
Mõnus-rahulik-voogav lugemine. Tekitab huvi lugeda ka teisi selle kirjaniku teoseid.
Mulle meeldivad loomad , aga nende kodustamine lemmikuks on valikute küsimus. Marmosett Mitz oli muidugi hea käitumisega loomake abielupaar Woolfile ja nende omavahelised suhed olid sügavad, katkematud.