Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
“Kui kirjanik kolib Kollasesse majja, leiab ta eest kaks musta kassi. Õieti vastu kirjaniku tahtmist saavad neist tema elu ja üldse inimelu lõbusad peeglid. Nende loo jutustamine viib aina uute lugude juurde, mis põimuvad ja moodustavadki lõpuks “Mandala” mustri. Seal on oma koht nii kassidel kui nende peremehel, aga ka väikesel poisil Joosepil, vana mõisa ammukadunud rahval ning selle uutel asukatel… Kõik nad (vähemalt inimesed, kui ka mitte kassid) on otsinud ja otsivad oma õnne valemit. Mõnikord see tundub ju nii käegakatsutav ja lihtne, just nagu Ladhaki munkade värviline liivajoonis…” varrak
Vaata “Mandala” saadavust raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
“Mandala” on mõnus ja lihtsasti loetav ajaviitekirjandus, mis sobib hästi veidi nukrasse sügismaastikku, kulgedes bussiga läbi Eesti väikeste külade. Raamatu üheks põhiteemaks on küll kassid, aga raamat kõnetab ka neid, kes lähevad linnast maale elama mõnesse vanasse mahajäetud talumajja. Sh kuidas hakkama saada iseenda, igavuse ja ümbritseva loodusega.
See oli minu jaoks esimene raamat kasside vaatevinklist. Väga vahva, viisib raamatu maale vanasse tallu ja lugesin seal uuesti üle. Loob meeleolu. Sestsaadik on Õnnepalu minu lemmikkirjanik.
Raamat sellest mida kassid võiks mõelda inimestest ja inimesed kassidest ning kas inimesed on kasside jaoks või kassid inimeste jaoks. Samuti ajast mis möödub ja ei tule enam kunagi tagasi.
Tore lugemine.
Kirjanik kuulutab, et tema huvialaks on karakterid ja lisab, et mõnikord on neid inimasju tema ümber nii vähe ja eks siis kõlba vaatlusmaterjaliks ka kassid.
Kass ei ole lihtsalt kass. Ka kassil on sugu, vanus, päritolu, haridus, kultuur. Kassid Rulli ja Sihvka on seda kirjanikule õpetanud.
Minule raamat väga meeldis.
Põhjalik ja armas lugu kassidest ja natuke aednikust, metsavahist ja kinnisvarast. Põgus pilk ka raamatu pealkirja taha- olen ise ka näinud Tallinas Harjumäel mandala valmimist. Kas ka see kunstiteos jõkke uputati, ei tea.
See kollaste kaantega raamat on kollasest majast, kassidest, kirjanikust endast, püsimatusest, otsustamatusest, vaimustumisest… Justkui kõigest ja samas ka suurt ei millestki.
„Jah, kassid ei saa iial sellest aru, miks inimesed ei võiks olla püsivamad, seistes kodus, miks nad aina kaovad kuhugi. Hea küll, et kass ise käib vahel tiiru ära, vaatab oma valdused üle, jalutab mõisa või isegi metsani. On ju vaja käia. Aga inimene võiks ikka kodus seista. Mida ta hulgub!” (lk 95)
Õnnepalu raamatute lugemiseks on vaja võtta aega… ikka selleks, et mitte niisama raamatust läbi libiseda, vaid sellest ikka midagi kaasa võtta.
Raamat kirjeldab inimest läbi kasside ja kasse läbi inimese. Väga huvitav ja nauditav raamatu ülesehitus. Hea, et selline raamat on kirjutatud. Tahaks sellist endagi raamaturiiulisse!
Tonu Onnepalu on uks minu lemmikutest kirjanikest. Tema kirjutusi on monus lugeda. Kassid kull minu lemmikud ei ole ,kuid ega ma neid ka ei vihka. Ka meie peres maal olid kassid ja toitsime neid nagu teisi eluaolendeid. Kahjuks sellest ma ei saa aru kui linnainimesed votavad kassi ja tema eest ei hoolitse.