Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Siil tunneb end üksildasena. Ühel päeval otsustab ta kutsuda külla kõik loomad, keda ta tunneb. Samas aga kohutab teda see mõte, sest mis siis, kui külla tulnud elevant peaks jälle lambi otsas kõlkuma hakkama ja läbi laua põrandale kukkuma? Ja kui tuleb konn, kas tema hakkab jälle kõigest ja kõigist üle krooksuma? Külaskäigu juures võib nii palju untsu minna!
Siil ei suuda otsustada, kas olla üksi või jääda lootma ootamatu külaskäigu peale.
Toon Tellegen (1941) on Hollandi proosakirjanik ja luuletaja. Tema raamatuid on pärjatud mitmete oluliste auhindadega ja müüdud miljoneid eksemplare. Tellegeni looming paistab silma absurdimaigulise sooja huumori poolest, millega ta esitab eksistentsiaalseid küsimusi ning väljendab oma elufilosoofiat. Sellega köidavad ja kõnetavad Tellegeni jutustused ühtaegu nii täiskasvanud kui ka väikest lugejat. Suurt edu kodumaal Hollandis ja välismaal on talle toonud loomalood, mis said alguse aastakümneid tagasi, kui ta Aafrikas arstina töötades oma lastele unejutte välja mõtlema hakkas. Eesti keeleski on ilmunud Vahur Aabramsi tõlkes valikkogumik loomalugusid pealkirjaga „Kõik on olemas” (kirjastus Aasta Raamat, 2018) ja „Orava sünnipäev ning teised lood” (Draakon ja Kuu, 2021) ning Katrin Laiapea tõlkes „Elevandipoeg Tõnis” (kirjastus Huma, 2000). Lisaks on Kerti Tergemi tõlkes ilmunud raamat maailma kõige pikemast ja paremast isast „Minu isa” (Huma, 2002).
Annemarie van Haeringen (1959) on Hollandi raamatuillustraator, kes on avaldanud lugematu hulga auhinnatud pildiraamatuid ning illustreerinud laste- ja noorteraamatuid. Ühena vähestest on talle omistatud Kuldse Pintsli nimeline illustraatorite auhind koguni kolmel korral.
Vaata „Siili igatsus“ saadavust meie raamatukogudes e-kataloogist ESTER
„Siili igatsus“ ingliskeelse e-raamatuna OverDrive’is
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Selles teoses fantaseerib siil selle üle, millised plussid ja miinused on külaliste kutsumisel ning keda, millal ja miks endale külla kutsuda. Ja ehk on hoopis parem olla üksinda.
Jutustus üksindusest ja sõprusest. Humoorikad illustratsioonid. Loetav, aga teist kord ei loeks enam.
Omaparane jutustus loomadest. Siilil oli igav ja siis motles ta, et kutsuks kulla loomad. Nii ta tegigi. Kahjuks ei osanud ta moelda, et loomad on vaga erinevad. Oosel siil nagi unes kulaskaigu voorused ja puudused.
Meile tanapaeva inimestele oli loomade abil naidatud kuidas tuleb kulas kaituda ja kuidas pererahvast tanada. Vaga opetlik lugu.
Alguses oli päris vahva. Ma usun, et selle siili “igatsus” ja ülemõtlemine kõnetab mitmeidki, aga minu meelest on see raamat vähemalt 130 lk liiga pikk.
Loen väga palju: ja see on kindlasti üks mu uusi lemmikraamatuid. 🙂 Ei ole nõus, et liiga pikk. Ei ole nõus, et teist korda enam ei loeks. See on nende “arvustuste” juures vahva, et inimesed mõtlevad nii erinevalt: kui tore, et maailmas on nii palju raamatuid, et igaüks saab valida rahulikult OMA lemmiku. Igatahes, siiliga samastuda oli väga lihtne: see pole ju lugu külaliste kutsumisest või mittekutsumisest, mkmm, hoopis inimlikust hirmust. Olen ise siil ja paljud mu sõbrad on siilid. See lugu sobib nii lastele, kes allteksti veel ei mõista, kui ka täiskasvanutele, kes saavad aru metafooridest. Kavatsen lugeda ka Tellegeni teisi teoseid. “Siili igatsuse” ostsin kodusesse raamatukokku, et saaks teinekord üle lugeda.
Siil igatses, et talle keegi külla tuleks, samas ta kartis seda. Nägi unes või kujutas ette, kuidas keegi külla tuli ja mis siis kõik juhtus. Ikka miskit negatiivset. Lõpuks tuligi külla orav, külaskäik möödus kenasti ja siil sai rahus talveunne jääda.
Sajandaks leheküljeks muutus tüütuks. Õnneks polnud enam palju lugeda jäänud. Mind jättis see raamat ükskõikseks.
Mul on selle raamatu puhul vastuolulised tunded – vahepeal meeldis väga, aga siis jälle liiga palju kordusi ja heietusi. Muidu muhe!
Osaliselt armas, mõtlemapanev ja muhe, aga samas liigsete haletsemiste ja kordustega minu jaoks.
Muinasjutuline ja unenäoline raamat. Võib-olla sellepärast tuligi peaaegu iga kord lugedes uni peale.
Lugu siilist, kes igatses endale külalisi. Ta soovis saata teistele loomadele kirja, et tulge külla. Ta mõtles, et mida kirja kirjutada ning kui ta kirja saadab, siis mis kõik võiks valesti minna. Siil oli introvert, arg ja ka ärev. Samas olid osad need lood ja seiklused külaskäikudest kentsakad ja lõbusad. Hea sissevaade ärevusest ja ebakindlusest.
Rohkem kui loomamuinasjutt on see ikkagi lugu ärevusest, hirmust ja on sügavalt inimlik. Kui üldiselt oli oma lihtsas kirjutamisviisis võluv, ladus, humoorikas ning mõtlemapanev, siis kohati siiski läks seda mu jaoks pisut paljuks (“läks lappama”) ja ´lugu muutus juba ühetaoliseks.
Ja mulle oleks väga meeldinud kui veel mõni loomadest lisaks teole ja kilpkonnale oleks saanud läbivama rolli.
Valisin “Siili igatsuse” lugemiseks, kuna mulle meeldis väga raamatu kaanepilt ja üldse kõik väikesed armsad joonistused, mis lugusid illustreerivad. Oli armas lugemine. Elasin üksildasele siilile kaasa, lootes, et ta leiab endas enesekindluse ja tunnustab ennast sellisena, nagu ta just on – väike, okkaline, kartlik. Nagu inimesedki – tihtipeale tahaks olla nagu keegi teine, märkamata omaenda voorusi. Kohati venis raamat ehk natuke liiga pikaks, aga lõpp oli väga armas – kui siil oli otsustanud pärast pikki kõhklusi, et ta ei kutsu kedagi külla, tuli täiesti ootamatult talle külaline, kes osutus hingesugulaseks.
Soovitan lugeda, kui meeldivad vaiksed mõtisklused ja mõistujutud. Kui ootad kiiret arengut ja põnevaid juhtumisi, siis mitte.
Kui mõnus ja naljakas lugemine. Täielik absurdsus heas mõttes, et kuidas üksik siilike mõtiskleb endamisi, et keda kutsuda ja kas ikka julgeb vastu võtta külalisi (putukad, linnud ja loomad). Mainimist on väärt ka toredad illustratsioonid iga jutukese juures. Soovitan lugeda!
Väga omapärane lugemine ühest väga ärevil siilist, kes mõtiskleb külaliste kutsumise teemal. Ilmselt on siilil ikka väga suur sotsiaalfoobia ja äärmuslik ärevus ning ka tema minapilt ehk veidi vildakas, aga ikkagi on ta armas ja heatahtlik loom. Hindan siilikese fantaasiat, kuidas ta nii erinevaid külalisi ette kujutab ja oma peas nende külaskäiku läbi mängib. Ühtpidi on selle raamatukese lugemine kui teraapia, teisalt paneb mõtlema ärevuse, hirmude ja und segavate mõtete üle. Okkaline ja kartlik, aga suure sooviga leida endale hingesugulane, kellega tassi tee taga lobiseda. Alguses tundus pigem pessimistlik, aga mida lõpupoole, seda enam hakkasin kalduma mõtte poole, et ikkagi pigem positiivne. Vahvad joonistused on ka.
Siilil on igav. Kutsuks külalisi. Aga see on keeruline – erinevad vajadused ja harjumused. Mõnega ei sobiks jutt, teisel on veidrad nõudmised toidule. Tahaks külalisi ja ei tahaks ka. Rutiin on ka hea. Kui keegi ise tuleks, oleks tore.