Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside kommentaaridesse. ⇓
Valik Durrelli loomingut meie raamatukogude e-kataloogis:
„Jumalate aed” ESTERis, „Kuldsed nahkhiired ja roosad tuvid” ESTERis, „Kõnelev karp” ESTERis, „Linnud, loomad ja sugulased” (2007) ESTERis, „Linnud, loomad ja sugulased”(2017) ESTERis, „Loomad mõisas” ESTERis, „Loomaaed pagasis” ESTERis, „Loomaaed saarel” ESTERis, „Loomad minu kellatornis” ESTERis, „Minu pere ja muud loomad” (2007) ESTERis, „Minu pere ja muud loomad” (2014) ESTERis, „Minu pere ja muud loomad” (1994) ESTERis, „Mina ise ja muud loomad” ESTERis, „Noa laeva aastapäev” ESTERis, „Parem varblane pihus” ESTERis,„Pilalind” ESTERis, „Piknik ja teised võrratud lood” ESTERis, „Kohtumised loomadega” ESTERis..
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside kommentaaridesse. ⇓
NB! Maini ka loetud raamatu pealkirja 😉
Valisin raamatukogust välja “Pilalinnu” ja üllatusin. Ütlen alustuseks, et olen Durrelli lugenud TOHUTULT. Tõesti, väga palju, nii eesti kui ka inglise keeles, tihti ühtsama teost korduvalt. Durrelli muhe stiil suudab paljusid valjusti naema panna, pole erand minagi. Ja need lood, mida ta on kirja pannud tõsielu ainetel – olgu lapsepõlvest, perega viibimisest, rännakutest loodusuurija ja loomaaedade kollektsioonide täiendajana… – on fantastiliselt põnevad ning ladusalt-lõbusalt kirja pandud.
Nüüd ütlen, et “Pilalind” oli hoopis midagi muud. Kuigi autor lõpus ütleb, et kasutas selle loomiseks teatud näiteid päriselust, pole see lugu ega tüpaažid tegelikult olemas. Tegevus käib ühel troopilisel saarekesel, mille tuleviku paiskab näiliselt põrmu ammukadunud linnuliigi taasavastamine. Esialgu olin seda avastades isegi pettunud, ootasin tavapärast Durrellit, aga tegelikult – polnud viga. Võib-olla just, et kui oledki tema raamatuid palju lugenud, näed ilukirjanduslike ja Durrelli lähikondsete pealt loodud tegelaste vahel teatavaid sarnasusi.
Lugesin raamatut “Kõnelev karp”. Olen Gerald Durrelit elu jooksul palju lugenud, seekord valisin raamatu, mida ei olnud varem lugema sattunud. Üllatusin seda lugema hakates, kuna see oli nii teistmoodi. Olen üllatunud ja vaimustuses, kuna see osutus põnevaks seikluseks fantaasiarohkel võlumaal. Huvitavaks tegi selle raamatu looduse ja loomade kirjeldus, kus ka päriselt olevatele taimedele, puudele või olenditele oli antud hoopis teine olemus. Näiteks korgipuu, kus kasvasid päriselt valmis korgid. Meeldis väga see piiritu fantaasia, millega oli loodud keskkond, kus lapsed seiklesid. Eriti meeldis rääkiv Papagoi, kelle lapsed leidsid karbist, millest ka pealkiri. Looduse ja seiklusjuttude armastajale julgen soovitada küll.
Võtsin seekord lugeda Gerald Darreli raamatu “Kohtumised loomadega”. Taaskord ei pidanud pettuma: väga hästi kirjeldatud seigad ja juhtumised, soojalt ja siiralt edasiantud loomade kummastavad käitumised, lindude-loomade ebareaalsed oskused ja muidugi see autori lõputu armastus igasuguste olendite vastu. Tore oli tõdeda, et siiski ühed olendid, maod, tekitasid kirjutjas hirmutunnet – see teadmine mõjus inmlikult.
Gerald Durrell “Minu pere ja muud loomad”
Loodusraamatute klassika, tõeline staar! Gerry vaatleb rõõmsa innuga nii putukaid, loomi kui inimesi.
Raamat, mida lugedes on kogu aeg muie suunurgas ja rõõm rinnas maailma imelisuse üle.
Lugesin raamatut “Linnud, loomad ja sugulased”
Raamat on järg “Minu pere ja muud loomad” raamatule.
Raamat oli väga põnev, rääkis kirjaniku lapsepõlvest ühel Kreeka saarel ja sellest kuidas ta seal loomi otsis ja leidis, toitis ja hoolitses nende eest. Mind üllatas raamatu puhul see, et seal kirjeldati erinevate loomade erinevaid käitumisi ja nende erinevad põhjuseid väga hästi. Nt ma ei teadnud, et nad isaste merihobude sünnitamisprotsessist juba tol ajal teadsid, sest raamat on üsna vana, ja see lugu toimus vist enne teist maailmasõda.
Mu lemmik osa raamatust oli kilpkonna lahkamine ning just see, kui rahulikult ta ema sellesse suhtus, nähes korjust ja tundes selle lõhna, samal ajal kui teised minestasid ja hüsteeritsesid. Ma mõtlesin, et kui ma oleks niimoodi käitunud, siis oleks mu perekond mind maha löönud, uuesti ellu äratanud ning uuesti maha löönud.
Gerald Durrell “Loomaaed pagasis”
Soovitan. Mõnusalt kirja pandud, sobib lugemiseks lastest vanuriteni.
Durrelli tegevus oli õilis. Kuid on sel suurt vahet, kas haruldused hävivad looduses või surevad vanadusse loomaaedade puurides? Sealjuures – vangistuses.
Gerald Durrell “Mina ise ja muud loomad”
Loe, sest see raamat on klassika ja klassikat peab teadma!
Tore taaskohtumine nagu oleks tegemist vana tuttavaga. Mure ja rõõm käivad koos, aga tundub, et autor tunneb meie pärast suurt muret. Kui me loodust ei sega ega hävita, saab loodus ise hakkama.
Minu valik oli “ Linnud, loomad ja sugulased” .
Kokkupuude G.Durrelliga teostega on suuresti mu kunagise kirjanduse õpetaja teene. Nii et siin kohas tahan ka teda tänada!
Lisaks ka see tõttu et Kreeka oma saartega on mind juba jupp aega paelunud.
Väga hea lause ehitus mis põimub põnevuse ja huumoriga.
Väike meenutus –
“Kui nägin ma kallimat seimas seal
nii õitelumega ehit,
ta kõrvale ruttasin ma
ja pühkisin maha kõik helikivad õied…”
Kahju ainult et nii põneval raamatul puudus illustratsioon.
Lugesin läbi raamatu “Jumalate aed”. Aastaid tagasi lugesin Gerald Durrelli raamatut “Minu pere ja muud loomad”, kus ta kirjeldas oma pere elu Korfu saarel. Sealt sai alguse tema huvi loomade ja lindude vastu, temast sai looduse uurija ja kirjanik. Kordustrükkidena ilmuvate raamatute toel rahastatakse ka pärast kirjaniku surma loomade ja lindude kaitset.
Ma ei mäleta, et eelmises loetud raamatus oleks nii pööraseid seiklusi looduse ja lindude uurimise kõrval. See oli lõbus ja hoogne lugemine. Sobilik igas eas loodusesõbrale.