Richard Osmani raamatut „Me lahendame mõrvu“ pani mind kätte võtma eeskätt tema tuntus Briti meelelahutussaadetest. Seal nähtu põhjal pole mingit vajadust kahelda tema huumorimeeles ega silmaringi laiuses.
Antud teose kohta võiks öelda – kerge ja muhe krimikirjandus, millega end vahepeal kostitada.
Nii tunduvad pigem kirjeldavat tema stiili ka teised lugejad.
Raamatu peategelaseks on eraturvafirmas töötav Amy Wheeler, kes ei ole tavaline 30-ndates naabrinaine vaid pigem midagi kulissides tegutseva James Bondi laadset. Amyle meeldib teha, mitte mõelda tunnete või elu üle. Tema arvates teeb adrenaliin hingele ja näonahale head.
Olles parasjagu tööpostil ühe maailma menukaima naiskirjaniku erasaarel tema elu kaitstes, on olud küll harjumuspäratult luksuslikud aga siiski ohtlikud. Just siin, Lõuna-Carolina ranniku lähedal, hakkavad rulluma lahti raamatu sündmused.
Amy avastab, et lühikese aja jooksul on toimunud tema hiljutiste viibimiskohtade läheduses mitmed kummalised surmad. Peas loogilisi lahendusi otsides avastab Amy hoopis ennast relvatoru eest. Korraks isegi ununeb, kes on kelle ihukaitsjaks palgatud…
Värvikas kirjandusmaailma kuulsus Rosie D`Antonio (kelle kliendikaustas vanuse juurde on kirjutatud: keeldub avaldamast) võtab põnevusega vastu uue seikluse, millest annab tal ilmselt mitu uut menukit kirjutada.
Ühtlasi on see hea viis mõtete kõrvalejuhtimiseks Vene oligarhilt, kes ähvardab Rosie enda elu kallale minna, peale tema liiga eluliselt raamatusse kirjutamist.
„Vahel on veidike tähelepanu täitsa tore“, nagu ütleb Rosie, kelle jutustused põnevatest seiklustest kestavad läbi raamatu.
Amy ja Rose otsustavad koos asuda lahendama müsteeriumit, kes nende ootamatute surmade ja Amy mõrvakatse taga on. Hoolimata nende vastanditena mõjuvatest iseloomudest tundub koostöö sujuvat.
Lisajõuks kutsutakse ainus mees, keda Amy selle töö jaoks piisavalt usaldab. See on tema äi Nick, kes pärast oma abikaasa surma peab väikeses Inglismaa külakeses pensionipõlve. Ta on endine politseinik, kes tänaseni oma igahommikusel jalatuskäigul teeb märkmeid kohaliku eluolu kohta. Miski ei sunni teda sõitma isegi mitte naaberkülla, rääkimata teise riiki. Iganädalane viktoriin kohalikus pubis on elulise tähtsusega… Kuni tema abi palub talle kalliks saanud minia Amy, kellega nad iga päev telefonis vestlevad. Oma abikaasat Amy segama ei hakka. Temal on omad käigud ja tegemised. See hoiabki nende abielu õnnelikuna?
Usaldada ei saa kedagi ja ajaga tuleb võidu teha. Rosie eralennukiga lennatakse väga erinevatesse riikidesse ning kõik oskused pannakse mängu. Kuni viimase hetkeni püsib põnevus.
Iga peatükk vahetab kirjanik tegelast, liikudes pidevalt erinevate narratiivide vahel. Kohati on vaja järgi mõelda, et kelle „kingades“ lugeja parasjagu on – kas Amy enda, tema äia Steve´i, salapärase kurjategija hr Loubet, Amy ülemuse Jeffi või Felicity, ühe väikse sotsiaalmeedia agentuuri töötaja.
Tegelaste omavahelised dünaamikad on piisavalt naljakad, et aitavad unustada argielu. Filosoofilised sisekaemused võivad panna igaühte mõtlema enda elu ning valikute üle.
Kaasahaaravalt kirjutatud humoorikas ja kerge krimiromaan sobib lugemiseks igal ajal ning erinevas vanuses lugejale.
Arvestades, kuidas raamat lõppeb siis on oodata, et need uued Osmani loodud tegelased naasevad peatselt järgmiste seiklustega.
Tema sulest on ilmunud ka sari „Neljapäevane mõrvaklubi“.
Ilmunud: Rahva Raamat kirjastus 2024
Tõlkinud: Bibi Raid
Richard Osman “Me lahendame mõrvu” e-kataloogis ESTER
Ann Vool
Kalamaja raamatukogu raamatukoguhoidja