See on holokausti käsitlev autobiograafiline romaan, mis on pälvinud mitmeid auhindu ja kiidusõnu. Kirjanik jutustab siin oma emapoolse suguvõsa holokausti ohvrite loo. Ta ütleb, et see on ühtaegu uurimus, tema perekonna saaga ja mõtiskelu selle üle, mida tähendab ilmalikus elus sõna „juut“.
Lugu saab alguse 1917. aastal, kui Rabinovitchide perekond elas Venemaal, peale revolutsiooni nad põgenesid ja elasid Lätis, Palestiinas ja lõpuks Prantsusmaal, sealt viidigi nad Auschwitzi.
Anne kasvas ja elas Prantsusmaal teadmisega, et miski tema suguvõsas ja peres on teistmoodi kui tavalistes prantsuse peredes, ta sai aru, et midagi varjatakse tema eest, aga ema ja vanaema ei soovinud rääkida oma päritolust ega sõjateemadest. Alles täiskasvanuna sai ta teada oma juudi päritolust ja seda tänu salapärasele anonüümsele postkaardile, mis saadeti ema aadressile ja mille peale oli kirjutatud koonduslaagris hukkunud sugulaste nimed.
Läks veel 16 aastat, enne kui Anne oma emaga uurima hakkas, kes oli salapärane saatja ja miks see saadeti, nüüd lõpuks õnnestus tal emaga minevikusündmustest rääkida ja ta sai teada põhjustest, miks tema eest varjati emapoolsete sugulaste traagikat. Peamiseks põhjuseks oligi see, et teema oli emale ja vanaemale rääkimiseks liiga valus ja nad soovisid oma järeltulijaid sellest kurbusest säästa. Paralleelselt oma perekonna tausta uurimisega otsis Anne nüüd iseennast: tal tekkis soov end juudina teadvustada ja selle kultuuriga tuttavamaks saada.
Postkaardi mõistatust uurides sai Anne teada mitmetest hämaratest asjadest suguvõsa loos, oma esivanemate rännakutest ja olulisematest seikadest nende elus. Niisiis on see õnnetu juudi perekonna lugu, samas on siin tähtsal kohal Anne vanaema Myriami lugu, ta oli ainus ellujäänu oma perekonnas ning pidi edasi elama kahetsustundega, et ta polnud saanud oma lähedasi päästa. Myriam ise sattus sel ajal, kui juute jahiti, mitmel korral ohtlikku olukorda, aga tal alati vedas tohutult, tihti abistati teda põgenemisel ja tema pääsemiselood olid imelised.
Teost oli äärmiselt põnev lugeda, alles lõpulehekülgedel selgub, kes postkaardi saatja oli. See oli kurb, aga südantsoojendav lugu. Selgus ka, et tänapäeva Prantsusmaal eksisteerib ikka veel antisemitism, kuigi juudi kogukond on eksisteerinud seal läbi sajandite.
Ilmunud: Varrak, 2025
Tõlkinud: Sirje Keevallik
Sirli Paimets
Südalinna raamatukogu raamatukoguhoidja
Anne Berest „Postkaart“ e-kataloogis ESTERAnne Berest „The Postcard“ OverDrive`s ingliskeelse audioraamatuna
